Pipedrive’i blogilugu: kui kohtuvad kunst ja tehnoloogia
Me ei saa mööda vaadata seigast, et tehnoloogiaettevõtted on Haridusjuhtide Praktikaprogrammis osavõtjatena esirinnas, mis puudutab praktikakohtade ja mentorite pakkumist. Nii jõuamegi järjega müügijuhtimise tarkvara ettevõtteni Pipedrive, kus moodustus kolmeliikmeline mentortiim ühe koolijuhi ja kahe ettevõtte juhtivtöötaja näol.
_block.jpg)
Tartu Kunstikooli direktor Kadi Kreis. Foto: Kristjan Teedema (Tartu Postimees, Scanpix)
Tartu Kunstikooli direktor Kadi Kreis on oma ametis olnud 20 aastat. Sellesse rolli sattus Kadi küll juhuslikult, kuid tema jaoks on koolijuhiks olemine maailma kõige huvitavam amet. Kadil on haridus maalikunstis ja infotehnoloogia õpetaja kutse – justkui eri poolused, samas üksteist täiustavad valdkonnad. Nii iseloomustab Kadi ka koolijuhtimist: see on tasakaalu leidmine loovuse ja süsteemsuse vahel.
Koolijuhi mentoriteks said Leelia Rohumaa, Pipedrive’i globaalne personalijuht, ja Sergei Anikin, Pipedrive’i tegevjuht ja tehnoloogiajuht. Kuna Leelia töö fookuses on inimeste hoidmine ja arendamine, siis tema jaoks üks olulisim põhjus programmis osalemiseks oli tööandja ja kooli üksteisele lähemale toomine, et tuleviku töötajad oleksid paremini ettevalmistatud ning kool saaks võimaluse õppida IT-ettevõtte parimatest praktikatest. Sergei puhul oli motivatsioonimootoriks missioonitunne, kuna haridusel on kandev roll ühiskonna arendamisel ja tema arvates võiks käesolev programm meie hariduse järgmisele tasemele viia. Mentorlus on laiemalt Pipedrive jaoks tähtsal kohal seisev teema: ettevõttel on sisemine mentorlusprogramm, mis kasvas välja arendustiimidest, et üksteiselt õppida parimal võimalikul viisil.
Ühises arutelus Kadi, Leelia ja Sergeiga vaatasime tagasi praktikaperioodile ettevõttes, teemaks nii vahetud muljed, parimad õppimiskohad kui ka ahhaa-momendid.
Kadi, mis olid Su ootused Haridusjuhtide Praktikaprogrammi eel ja mida sinna õppima läksid?
Minu kannustajaks on alati uudishimu ning soov õppida ja areneda. Ootuseid otseselt ma kirja ei pannud ja eks need veidi muutusid ka programmi lähenedes, aga peamine ootus oli siiski eneseareng. Kui teadsin, et lähen Pipedrive’i, siis liikusid mõtted tootearenduse ja -disaini suunda ning tundus, et see võiks üks õppepeatükk olla. Säilitasin avatud meele ja noppisin üles teise suurema teema, milleks oli isejuhtiv organisatsioon.
Tartu Kunstikool kannab juba osaliselt isejuhtimise mõtteviisi, mille puhul olime otsimas n-ö järgmist taset või edasiminekut. Meie kooli eesmärgistatud teemaks on ennastjuhtiv õppija, mis on hariduses aktuaalne ja põnev teema, samas ka suur väljakutse. Siit tuleb koheselt välja järgmine paralleel ehk ennastjuhtiv õpetaja, mis on isegi veel raskem probleemistik. Seda kõike saab toetada ainult isejuhtiv organisatsioon. Ma sidusin oma kooliteemad ja sealsed arengud kokku üheks tervikuks, mida sain praktikaperioodi käigus lahti mõtestada ning samal ajal sain õppida parimate juhtide kogemusest.
Kas selline programm võiks sobida kõikidele koolijuhtidele?
Kadi: Ma arvan, et see sobib kõikidele juhtidele. Vaja on valmisolekut ja sisemist soovi. See on eneseareng teises organisatsioonis ja mistahes valdkonnas. Mida erinevamasse kohta lähed, seda parem. Mulle seesugune õppimisformaat väga sobib, kohe hakkavad uued mõtted liikuma, tekivad seosed ja võrdlusmomendid n-ö päris töökoha ja praktikakoha vahel.
Milliseid uusi ideid plaanid kohe koolis rakendama hakata? Mis on pikema vaatega uued teemad?
Kadi: Ma õppisin näiteks loobumist ehk juhina kõrvale astumist teatud olukordadest. Praktikaperioodil otsisime kooli kommunikatsioonijuhti ja selle tüki andsin täielikult oma tiimi hallata. Pipedrive’is hakkasin seda kui protsessimudelit vaatama. Teine teema on onboarding ehk sisseelamisprogramm uutele inimestele, mis meil koolis on olemas, aga jällegi, sain mõtteid ja suuniseid uuele tasemele minekuks.
Siinsest praktikast ma sain ka inspiratsiooni taaselustada haridusinnovatsiooni klubi, kus me selle programmi osalejate ja teiste koolijuhtidega sel teemal arutleme ja mõtteid vahetame.
Juhtimine koolis ja juhtimine (tehnoloogia)ettevõttes, kas ja kui sarnased/erinevad need on?
Kadi: See on üks igavene küsimus, kas kooli saab juhtida nagu ettevõtet. Laias plaanis organisatsiooni juhtimine on sarnane. Ma just mõtlesin selle üle pikemalt ja siin on paar aspekti, mida välja tuua.
Koolis õpilased on nagu meie kliendid, aga nüüd ma sõnastaks veel nii, et õpilased on ka meie toode. Me ei saa ja tegelikult me ei tohigi olla nii kiired nagu IT-ettevõtted, sest inimese arenguprotsess on teistsugune. Ehk meie toode küpseb kauem võrreldes eraettevõtetega.
Samas juhtimisefektiivsusest ja -protsessidest on koolidel ikkagi palju õppida, näiteks kuidas efektiivsemalt luua paremat keskkonda meie toote arenguks. Kuid alati peaks meeles pidama, et kool saab tagasisidet õnnestunud toote või rahuloleva kliendi kohta alles ca 10 aasta pärast kooli lõpetamist. Jah, kiirem info nagu, kas koolilõpetaja sai ülikooli sisse või millised on tema semestritulemused, loeb ka. Sellest veel olulisem on aga teadmine, kas temast on saanud tubli kodanik ja õnnelik inimene.
Kui me vaatame laiemalt haridusmaastikku ja juhtimist, siis ka kõige edumeelsemad koolid on juhtimise mõttes eraettevõtetest paar aastat maas. Võib-olla nad ei saagi kunagi nii efektiivseks kui tehnoloogiafirmad. Suurim valupunkt on kultuuris ja kaasaegses juhtimises.
Millise juhina Sa kooli tagasi lähed?
Kadi: Teoreetiliselt ma teadvustasin, et ma tahan ja pean vastutust jagama. Nüüd ma õppisin seda päriselt paremini tegema nii õppija kui ka õpetaja vaatest. Tegelikult olen aastaid antud teemaga tegelenud, aga see praktikaperiood pani mind reaalselt ka vastavalt käituma. Astusin sammu edasi, et loobuda näiteks kontrollist ja pidevalt kursis olemisest.
Kooli naasen enesekindlama juhina, kes on teadlik, et liigub õigel teel. Olen inspireeritud tegutsema edasi, valmis tegema uusi plaane. See praktikaperiood on piisavalt pikk aeg, et kinnistada mingeid harjumusi.
Leelia ja Sergei, mis olid teie ahhaa-momendid perioodil, mil Kadi teie juures viibis?
Sergei: Kõige üllatavam oli teadmine, kui palju isejuhtiva organisatsiooni printsiipe Kadi juba koolis kasutab. Väiksema või kindlale valdkonnale spetsialiseerunud haridusasutuse puhul on seda ilmselt lihtsam ja reaalsem rakendada, võrreldes näiteks üldhariduskooliga.
Me saime keskenduda üldistele põhimõtetele ja jätta kõrvale praktilised võtted. Kui inimene saab nendest aru, siis ta juba teab, kuidas see rakenduslik pool käib tema situatsioonis või valdkonnas.
Leelia: Kadil olid endal väga teadlikult mitmed asjad läbi mõeldud ja algus tehtud nende teemade puhul, kus ta meie tuge soovis. See oli tore üllatus, et tema senine tegevus ja see, mida me ettevõttes teeme, juba mingil määral kattusid.
Kas teie arvates õnnestunud mentorsuhte puhul mängib rolli juhtide omavaheline sarnasus või erinevus?
Leelia: Ma ei näe, et üks või teine on parem-halvem lahendus. Mõlemal juhul see arendab mind kui juhti ja mind kui inimest. Oluline on alati lähtuda sellest, et mis on mentii eesmärgid ja vajadused – vastavalt sellele saab kohandada oma mentorlusstiili või lähenemisviisi. Erisusi ja väljakutseid ma väga tervitan, need mõjuvad põnevalt.
Sergei: Inimesed ja nende omadused võivad erinevad olla, aga väärtused peavad klappima. Kui need ei ühti, siis pole millestki rääkida või millegi pealt edasi minna.
Kuidas te Kadiga selle õige klapi leidsite?
Sergei: Eeltöö tegi ära Fontes, kelle eesmärk on leida igale koolijuhile potentsiaalselt parim koht juhipraktika tegemiseks. Ma usun, et nende põhimõtete järgi vaatavad nad ka väärtusruumi, kas selles on midagi ühist või mitte. Kahtlustan, et Kadi sattumine Pipedrive’i ei olnud juhus. 🙂
Leelia: Alguses oli veidi äraootav seisukoht, et milline meie koolijuht ikkagi olema saab. Olen aegade jooksul näinud igasuguseid direktoreid, kellest osad ikkagi on jätnud mulje, et nendel ei ole soovi edasi areneda ja midagi uut juurde õppida. Mul on nii hea meel, et mõlema lennu koolijuhid osutusid äärmisel innukateks inimesteks, kes tahavad uusi teadmisi omandada. See annab hästi palju head energiat tagasi. Meil on väga-väga vedanud.
Kas te näete Pipedrive’i kui ettevõtet ka kolmandal aastal osalemas Haridusjuhtide Praktikaprogrammis?
Sergei: Ettevõte võiks küll jätkata. Kes mentori rolli täidab, pole otseselt oluline – kindlasti ei pea see olema edaspidi mina ja/või Leelia. Meil on piisavalt juhte, kellele selline roll sobiks. Vaja on lihtsalt avatud suhtumist ja vaadet.
Leelia: Mentoritelt nõutakse palju lisaaega, sellega tuleb kindlasti arvestada, eriti siis, kui on igapäevatöö mõistes intensiivsed ajad. Oma uuest rollist tulenevalt tahan rohkem energiat sinna panustada. Ma usun, et mul oleks hea teha üks puhkeaasta ja anda järg üle kellelegi teisele.
Loe ka teiste osalejate lugusid Wise’i, Swedbanki, Fortumo ja Veriffi näitel.
Jaga
