Kaili Kallas: igaüks meist võiks vabatahtlikuna ühiskonda ja kogukonda panustada

Äsja toiminud NULA 10 konverentsi järel on hea vestelda mentoriga, kes on NULAs tegutsenud juba 3 hooaega. 

Kaili Kallas on teenusedisainer, kes arendab teenuseid, ärimudeleid ja brände nii, et fookuses on lõppkasutaja ja tema kogemus. Teenusedisaineri võtmeoskus on empaatia – võime mõista, märgata ja tõlgendada kasutajate vajadusi ning kasutada seda teadmist paremate teenuste kujundamisel. Just see on eriti oluline ka NULAs, kus teenuseid alles luuakse ja arendatakse.

Uurime, kuidas jõudis Kaili professionaalse vabatahtlikuseni ja mida see tähendab. 

Mida tähendab Heateo vabatahtlikuks olemine sinu jaoks? Kuidas sa meieni jõudsid ja mis ajendas sind vabatahtlikuna panustama?

Heateo vabatahtlikuks olemine tähendab minu jaoks võimalust anda oma oskuste abil panus ühiskondlike algatuste arendamisse. Teenusedisaini ja disainmõtlemise metoodikad on selles mõttes universaalsed, et neid saab sarnasel moel rakendada väga erinevate probleemide lahendamiseks, nii avalikus, era- kui ka kolmandas sektoris.

Heateo juurde jõudsin tänu oma armsale sõbrale Kersti Ojalale, kes oli pikalt Heateo Mõjufondi portfellijuht ja juhib täna P&E Foundation heategevusfondi, mis toetab ühiskondliku mõjuga algatusi.

Oled olnud kolmel järjestikusel aastal NULA ühiskondlike algatuste inkubaatoris tiimi mentor. Kirjelda lühidalt, mida teeb mentor koos tiimiga ühe hooaja jooksul?

Mul on suur austus kõigi NULA tiimide vastu, kes igapäevatöö ja perede kõrvalt jaksavad võtta oma südameasjaks mõne kriipiva ühiskondliku probleemi. Lihtne on viriseda ja oodata, et riik või KOV või keegi teine probleemid ära lahendaks.

“NULAkad on teisest puust – käärivad käised üles ja teevad ära.”

Tööandjate algatus Vägivallavabaks on supernäide, kuidas suure sisemise põlemisega meeskond suudab poole aastaga üles ehitada toimiva programmi ja jätkusuutliku koostöömudeli erasektoriga.

Mentori ülesanne on eelkõige küsida õigeid ja valesid küsimusi, peegeldada, näidata (pime)nurki, mida ise asja sees olles enam ei pruugi märgata. Ja kindlasti kohaneda mentordatava meeskonna eripäraga, mitte proovida neid suruda mingisse kindlasse raami. Vabatahtlike algatuste puhul on loovuse ja hea energia hoidmine ülioluline, sest kõik ümbritsev proovib seda maha suruda – kellelgi ei ole raha ega aega ja sotsiaalsed algatused ei sobitu hästi tavapärasesse turumajanduslikku paradigmasse. Koostöö NULA tiimidega on olnud mulle endale tohutult silmiavav ja inspireeriv, nii et minu jaoks on ikkagi küsimus, kes sellest ühisest pusimisest on tegelikult lõpuks rohkem õppinud?

2023. a mentordasid “Lapsed lähisuhtevägivallas” algatust. Eelmisel hooajal mentordasid tööandjate algatuse Vägivallavabaks tiimi, sel hooajal EduTraceAI-d. Millised olid 2–3 olulist edasiminekut või väljakutset, millega koos tiimiga tegelesite?

Kõik need kolm algatust tegelevad eluoluliste teemadega ja elan neile südamest kaasa. Lähisuhtevägivald on endiselt siiski veidi tabuteema, millest hea meelega eemale hoitakse – see teeb nende algatuste rolli teadlikkuse tõstjana ja riiklike süsteemide partnerina seda erilisemaks. Mõlemal tiimil õnnestus luua hästi praktiline tööriist, kas siis kohtunikele paremate teaduspõhiste otsuste tegemiseks või tööandjatele turvalisema töökeskkonna pakkumiseks. EduTraceAI on tõenäoliselt haridusvaldkonna tulevikutegija, kelle lahendus on skaleeritav ka rahvusvaheliselt – õpetajate koormuse vähendamine ja laste õpitee parem toetamine ei ole Eestile unikaalsed eesmärgid.

Mulle tundub, et kõige suurem takistus võib olla julgus minna (lõpp)kasutaja juurde ja päriselt uurida, mis on tema vajadused, ootused, takistused, igapäevane kontekst, mured ja rõõmud. Ja hoida kasutajad kogu arendusprotsessi jooksul kaasatuna – võtta neid kui ühte meeskonnaliiget, kellega pidevalt valideerida, et oleme ikka õigel teel. See on ka üks kaasava disaini aluspõhimõtetest: “nothing about us without us”.

Kas on olnud mõni ootamatu taipamine või “võit”, mille vabatahtlik panustamine sulle endale on andnud?

Kõige suurem taipamine on olnud see, kui palju on tegelikult inimesi, kes tahavad ja suudavad panustada ning kui loovaid lahendusi on nad võimelised kujundama, et haavatavate sihtrühmade ja seeläbi meie kõigi elu oleks parem. 

Kõige tobedam tundub see, kui rohujuuretasandil sündinud lahenduste elluviimise ja rahastamise teele jääb ette mõni „kabinetis sündinud“ riiklik teenus, mis kasutajate jaoks ilmselgelt ei tööta. Sageli on NULA algatused tekkinud just seetõttu, et olemasolev teenus on puudulik või ebaefektiivne. Ometi on süsteemis kindel koht ja rahastus olemasoleval vanal teenusel, samal ajal kui sihtrühmaga koos loodud ja nende vajadustest lähtuv innovatiivne lahendus jääb riiulile või sõltub üksikute inimeste missioonitundest.

“Kõige suurem võit on olnud võimalus olla osa meeskondadest, kelle silmad säravad.”

Kas on midagi, mida tunned, et tahaksid veel vabatahtlikuna ära teha? Mõni eriti südamelähedane Heateo algatus või valdkond, kus tahaksid aidata? 

Hea meelega toetan ka järgmisi NULA-beebisid nende teekonnal. Kuna aga NULA jaoks on ees vaheaasta ilma inkubantideta, siis võiks olla paras aeg NULA ise inkubaatorisse panna ja mõtestada, kuidas see saaks veel paremini aidata ideedest kujundada toimivad ja elujõulised lahendused.

Milline ühiskondlik teema sind eriti kõnetab?

Minu jaoks on suur küsimus, miks nähakse Eestis sotsiaalvaldkonda justkui “naiste asjana”? Kui tippjuhtkond kõrvale jätta – aeg-ajalt satub sotsiaalministriks ka mõni mees –, siis valdavas osas on sotsiaalvaldkonna asutustes ja organisatsioonides, ametnikest sotsiaaltöötajate ja hooldajateni, tegevad naised. Ka sotsiaalvaldkonna kasutajauuringutes ja teenusmudelite arendusprojektides on meil laua taga enamasti naised. Mõni üksik mees. Sama muster on NULA hooaegadel, kus inkubantide tiimides on tavaliselt üksik “eriline” mees.

Tekib küsimus, miks peetakse sotsiaalvaldkonna arendamist justkui kitsalt naiste tööks? Seda enam, et nende teenuste sihtrühmaks on ju ilmselgelt ka mehed. Miks siis mehed selle valdkonna vastu huvi ei tunne? Miks see ei ole neile atraktiivne? Sotsiaalvaldkond peab muutuma palju enam meie kõigi asjaks, sest selle eesmärk on ühiskonna kui terviku suurem heaolu. Just sellepärast peab ka selle arendamine sündima palju laiema ringi koostöös.

Kui keegi on mõelnud vabatahtlikuks hakata, aga pole veel alustanud: mida soovitad? 

Klassikud ütlevad, et kui juba küsid endalt “kas teha või mitte?”, siis tegelikult on vastus sinu sees olemas – kindlasti proovida! Soovin, et ühiskonda ja kogukonda panustamine vabatahtlikuna muutuks iga eestlase loomulikuks harjumuseks. Et suudaksime kõik mõelda edasi lihtsustatud kapitalistlikust käsitlusest, kus oskusi ja asju vahetatakse raha vastu. Vabatahtlikust tööst vastu saadav väärtus on hea tunne, tähenduslikkus, laiem silmaring, uued tutvused – seda raha eest osta ei saa. Lisaks on teaduslikult tõestatud, et vabatahtlikud on oma eluga rohkem rahul, tunnevad rohkem õnnetunnet. Nii et võta seda kui oma vaimse tervise vitamiini.

–

Kui sinagi soovid lüüa kaasa ühiskondlike probleemide lahendamisel, võta meiega julgelt ühendust. Leiame koos viisi, kuidas sina saaksid kõige rohkem positiivset muutust luua!

Rohkem inspiratsiooni saad ka varem ilmunud vabatahtlike lugudest. NULAsse saab panustada vabatahtliku eksperdina mitmet viisi, näiteks Kati Treimann, tootejuht ja teenusedisainer, on pikalt olnud NULA mentor ning Annely Tank, värbamisjuht, aitas Ööhaldjad tiimil lahendada personaliküsimusi.

Uuri lähemalt ja pane end vabatahtlikuna kirja!