Maarja Oviir-Neivelt: Ennetuse suurim kasu jääb sageli nähtamatuks

Kuue aastaga on Perepesade arv Eestis kasvanud kolmelt neljateistkümneni. Kunagisest julgest ideest on kujunemas üleriigiline võrgustik, mis pakub väikelastega peredele tuge juba enne, kui mured suureks kasvavad.

Tänavu sai SA Lapse Heaolu Arengukeskus (LaHe) ka Heateolt toetuse, et astuda järgmine oluline arengusamm – tugevdada Perepesade kvaliteedisüsteemi, arendada mõju hindamist ning luua eeldused võrgustiku kestlikuks kasvuks.

Uurisime LaHe asutajalt Maarjalt Oviir-Neiveltilt, kuidas on Perepesad nende aastatega arenenud, miks on ennetusse investeerimine endiselt keeruline ning mida on vaja selleks, et õigel ajal pakutav tugi jõuaks tulevikus veel rohkemate Eesti peredeni.

Viimati rääkisime sinuga veidi üle kuue aasta tagasi. Siis tegutses Eestis kolm Perepesa, nüüdseks on neid juba 14. Kas selline kasvutempo on vastanud sinu ootustele ja millise arenguteekonna on Perepesad nende aastatega läbinud?

Tegelikult on see olnud meie väikese meeskonna jaoks päris ambitsioonikas kasv, eriti kui arvestada, et me pole samal ajal ainult uusi Perepesasid avanud, vaid ka kogu mudelit edasi arendanud.

Perepesade arv on kasvanud suuresti riiklike rahastusvõimaluste ja kohalike omavalitsuste otsuste rütmis. Meie siht on jõuda 2027. aasta lõpuks 25 Perepesani. Kuid olulisem, kui keskuste arv on küsimus, kuidas tagada, et uued Perepesad saaksid meie poolt piisava starditoe ning toimiks kvaliteetselt. Oleme arendanud interaktiivse e-baaskoolituse, loonud süsteemi, kus kogenumad Perepesad toetavad mentoritena uusi tulijaid, ning täiendanud kvaliteediseiret. Nii liigume olukorrast, kus LaHe väike meeskond peab kõike ise tegema, järjest tugevama ja üksteiselt õppiva võrgustiku suunas.

Kui esimestel aastatel oli meie põhirõhk Perepesa üheksast teenusest koosneva põhiteenuspaketi väljaarendamisel, siis viimastel aastatel oleme järjest rohkem tähelepanu pööranud kogukondliku toe tugevdamisele ja peredele pakutavate võimaluste laiendamisele. Oleme aidanud tuua Perepesadesse vaimset tervist toetavaid tegevusi, mis keskenduvad enesehoiule, eneseabile ja kogukondlikule toele. Samuti julgustame peresid üksteist toetama ja ise tegevusi algatama – olgu selleks lasteasjade vahetuslaadad, ühised kärutamised või soolovanemate kohtumised. Perepesade endi algatusel on käivitunud ka Papside klubid, kus isad saavad omavahel kogemusi jagada. Ning selleks, et tugi jõuaks ka keskustest kaugemal elavate peredeni, oleme arendanud mobiilse Perepesa mudelit.

Nende aastatega on oluliselt tugevnenud ka LaHe roll kompetentsikeskusena. Lisaks Perepesa mudeli arendamisele ja keskuste igapäevasele toetamisele, uurime ka mudeli tulemuslikkust, teeme ülikoolidega koostööd teenuste arendamisel ning oleme riigile sisuline partner laste ja perede ennetava toetamise süsteemi kujundamisel. Perepesad on üha enam osa laiemast riiklikust laste ja perede toetamise süsteemist.

Rõõmu teeb seegi, et meie kogemuse vastu tuntakse huvi rahvusvaheliselt. Oleme saanud tutvustada Perepesade mudelit mitmel rahvusvahelisel konverentsil ning teinud koostööd OECD ja UNICEFiga. Uue aasta alguses on European Observatory on Family Policy’l kavas avaldada Perepesade mudelit tutvustav põhjalik ülevaade kui rahvusvaheline hea praktika näide sellest, kuidas toetada väikelastega peresid ennetavalt ja kogukonnakeskselt.

See ongi minu jaoks nende aastate kõige suurem areng: ühest heast ideest on kujunemas süsteemne lahendus, millel on oma koht Eesti laste ja perede toetamise süsteemis ning mille kogemustest saavad õppida ka teised riigid.

Toona ütlesid, et Perepesade arendamine tähendab kohalikul tasandil omamoodi paradigma muutust. Kas see muutus on tänaseks toimunud?

Jah ja ei. Kui alustasime, pidime kõigepealt selgitama, miks peaksime peresid toetama juba enne, kui neil tekivad tõsised probleemid. Täna ei pea me kohalikke spetsialiste enam kuigi palju veenma. Nad näevad Perepesa väärtust ja on sageli ise selle kõige tugevamad eestkõnelejad. See on suur edasiminek.

Samuti näen, et vanemaharidus ja ennetus on üha sagedamini kirjas omavalitsuste arengukavades. Aga päris paradigma muutus avaldub minu meelest alles eelarveotsustes. Kui omavalitsusel tuleb valida lasteaia katuse parandamise, staadioni rajamise ja vanemluse toetamise vahel, jääb ennetus sageli viimaseks. Sest parandatud katus või uus staadion on kohe näha. Ennetuse suurim kasu jääb aga sageli nähtamatuks – see seisneb selles, mis tulevikus ei juhtu: raskustes, mis ei süvene, ja muredes, mis saavad õigel ajal lahenduse. Selle väärtustamine nõuab omavalitsustelt pikaajalist vaadet ja veendumust, et laste esimesed eluaastad on määrava tähtsusega.

Oleme kogenud sedagi, kuidas poolteist või kaks aastat kestnud töö omavalitsusega võib võimuvahetuse järel liiva joosta. Vahel isegi vahetult enne Perepesa avamist. Seda on olnud valus vaadata. Soome kolleegid ütlesid mulle juba 2019. aastal: „Maarja, sellised muutused võtavad aega.“ Neil oli õigus.

Minu jaoks on paradigma muutus toimunud siis, kui omavalitsused ei küsi enam, kas ennetusse tasub investeerida, vaid kuidas seda kõige paremini teha. Kui nad tulevad ise meie juurde sooviga Perepesa luua, selle asemel et meie peaksime käima selgitamas, miks see vajalik on. Ja kui perede ennetav toetamine on omavalitsuse loomulik ja püsiv prioriteet, mis ei sõltu sellest, kes parasjagu võimul on.

Perepesade loomise ajendiks oli sinu valus tõdemus, et paljude haavatavate peredeni jõuab vajalik abi liiga hilja või ei jõua üldse. Kas 16 aastat hiljem on olukord sinu hinnangul paranenud? Milles on toimunud suurim edasiminek ja millised probleemid ootavad endiselt lahendamist?

On küll paranenud. Vähemalt neis kümnes omavalitsuses, kus Perepesa juba tegutseb, on peredel üks koht juures, kuhu saab tulla enne, kui mure suureks kasvab. Aga muidugi on pilt laiem ja edasiminek pole ainult Perepesade teene.

Eestis on toimunud oluline mõtteviisi muutus. Tõenduspõhine ennetus ning kodulähedane ja lihtsalt kättesaadav tugi peredele on jõudnud riiklikesse arengukavadesse ja tegevusplaanidesse. Ja mis oluline – ka konkreetsetesse tegevustesse. Sotsiaalkindlustusametis on tugevdatud vanemluse toetamise kompetentsi ja koordineerimist ning katsetatakse uusi vanemlusprogramme, et pakkuda lapsevanematele senisest mitmekesisemat ja paremini kättesaadavat tuge. Loodud on ka ennetusnõukogu ja ennetuse teadusnõukogu, mis aitavad kujundada ühist arusaama ennetusest ning suunata otsuseid teaduspõhiste lahenduste poole. Riik, omavalitsused ja vabaühendused teevad senisest rohkem koostööd. Seda edasiminekut tuleb märgata ja tunnustada.

Samas on paljudes omavalitsustes perede toetamise süsteem pere vaatenurgast endiselt killustatud ning pakutava toe kättesaadavus ja kvaliteet ebaühtlane. Abi võib küll olemas olla, aga vanem peab ise välja selgitama, millist teenust ta vajab, kust seda saab ja kuidas ühest kohast teise jõuda. Seda just siis, kui jõudu ja aega on kõige vähem. Pere ei peaks olema oma abiteekonna projektijuht. Hea meel on aga näha, et ka siin otsib Sotsiaalkindlustusamet võimalusi süsteemsemate lahenduste loomiseks.

Teine suur vastuolu puudutab rahastamist. Oskame ennetuse olulisusest rääkida, kuid niipea, kui eelarves läheb kitsaks, jääb see jälle tagajärgedega tegelemise varju. Oleme valmis tasuma suuri arveid siis, kui probleemid on juba käes, aga väiksema ja õigel ajal tehtud investeeringu vajalikkuse üle peame endiselt vaidlema.

Minu unistus on lihtne: et vanemaks õppimine oleks iga lapsevanema jaoks sama loomulik kui lapsega tervisekontrollis käimine. Et teadmiste ja toe otsimine ei oleks märk sellest, et pere ei saa hakkama, vaid loomulik osa lapsevanemaks olemisest. Ja et ennetuse väärtustamine ei jääks üksnes strateegiatesse ja arengukavadesse, vaid peegelduks ka riigi ja omavalitsuste eelarvevalikutes. Sest lõpuks näitavad meie tegelikke prioriteete ikkagi need asjad, mille jaoks oleme valmis ressursse eraldama.

Milles on Perepesade mudel end nende aastate jooksul kõige tugevamalt tõestanud?

Mudeli terviklikkuses. Perepesa ei ole lihtsalt maja, kus pakutakse mõnda head teenust. See on soe ja avatud kogukondlik keskkond, kuhu võib tulla ka ilma mure ja suunamiskirjata – lapsega mängima, teiste vanematega kohtuma, kogemusi jagama või ise midagi toredat algatama. Ja kui selgub, et oleks vaja nõu, vanemlusprogrammi või spetsialisti tuge, ei pea hakkama nullist otsima, kuhu pöörduda.

See on tähtis, sest abi küsimine ei tohiks nõuda julgust ületada mingit nähtamatut läve. Perepesa väärtus peitubki selles, et tugi on loomulik osa pere igapäevaelust, mitte viimane abinõu kriisis. Mõnikord piisab heast sõnast ja ärakuulamisest, teinekord on vaja tõenduspõhist programmi või spetsialisti abi. Perepesa meeskond oskab märgata perede vajadusi ja võimalikke murekohti juba varakult, pakkuda esmast tuge ning vajaduse korral aidata perel jõuda sobiva teenuseni.

Aga mudeli terviklikkus ei piirdu sellega, mida pere kohapeal kogeb. Selle taga on läbimõeldud kvaliteedisüsteem – meeskondade põhjalik väljaõpe ja täiendkoolitused, tõenduspõhised teenused, rakendustugi ja mentorlus, kvaliteediseire. Meie eesmärk on, et Perepesa kvaliteet ei sõltuks ainult üksikute tublide inimeste entusiasmist, vaid oleks süsteemselt tagatud.

Väga väärtuslik on ka Perepesade omavaheline võrgustik. Seal ei jagata ainult teadmisi ja häid praktikaid, vaid ollakse ka üksteisele toeks. Teadmine, et teised kogevad sarnaseid rõõme ja väljakutseid, annab julgust ja jõudu edasi minna. Nii ei pea iga Perepesa kõike ise leiutama ning kogu võrgustik saab ühiselt kasvada ja areneda.

Mulle läheb eriti südamesse see, kui näen, kuidas lapsevanemad leiavad üksteist, saavad julgust oma ideid ellu viia ning Perepesade inimesed üksteist toetavad. Mõnikord on professionaalse nõu kõrval kõige olulisem lihtsalt teadmine, et sa ei ole oma murede ja küsimustega üksi. Ja kui näen, kuidas inimlik soojus, kogukonna jõud ja professionaalne teadmine üheskoos toimivad, siis mu süda tõesti laulab.

Ennetuse mõju on keeruline nähtavaks teha, sest sageli tähendab edu just seda, et mõni probleem ei teki või ei süvene. Kuidas Perepesade mõju hinnata ja veenvalt näidata?

Ennetuse puhul on üks paradoks: parim tulemus võib olla sündmus, mida ei juhtunud. Kuidas tõestada, et pere raskused ei süvenenud just tänu õigel ajal saadud toele? Seepärast ei piisa sellest, kui ütleme, mitu inimest Perepesas käis või kui rahule nad jäid. Need on vajalikud andmed, aga mitte veel tõend perede heaolu kasvu ja pikaajalise mõju kohta.

LaHe meeskonnaga liitus 2026. aasta alguses nooremteadur Riin Pärnamets, kes uurib oma doktoritöö raames Perepesa mudeli tulemuslikkust. Tahame mõista, milliseid muutusi Perepesa perede elus tegelikult loob.

Rahvusvahelised kogemused annavad põhjust uskuda varajase toe väärtusesse, kuid me ei taha teiste riikide tulemusi lihtsalt enda arvele kirjutada. Tahame teada, kuidas ja mil määral aitab Perepesa kaasa just Eestis elavate perede heaolule. Loodetavasti saame lähiaastatel juba esimesed vastused.

Perepesade arv on kasvanud, kuid enamikus Eesti omavalitsustes neid veel ei ole. Mis praegu võrgustiku edasist laienemist kõige rohkem piirab?

Üks piirang on meie enda väike meeskond. Uus Perepesa ei sünni sellest, et paneme uksele sildi. Enne tuleb kujundada omavalitsuse valmisolek süsteemseks ennetustööks, koolitada inimesed ja käivitada teenused. Ja pärast avamist tuleb olla olemas ka siis, kui esialgne elevus on möödas.

Seepärast ei taha me kiirustada ainult numbri nimel. Järgmise kasvusammu kõrval keskendume sellele, et uute Perepesade käivitamine, mudeli rakendamine ja kvaliteediseire oleksid võimalikult lihtsad ja tõhusad, ilma et LaHest peaks kasvama „ministeerium“. Oleme alustanud ka LaHe järgmise, 2028–2030 strateegiaperioodi kavandamist, mille käigus mõtestame läbi edasise laienemise võimalused ja suuna.

Aga kui meie enda võimekuse arendamine on suuresti meie kätes, siis teine ja märksa suurem küsimus on kestlik rahastus.

Kui me 2016. aastal Lapse Heaolu Arengukeskuse asutasime, oli meie ettekujutus üsna selge: arendame erarahastuse toel Perepesa mudeli välja, katsetame ja hindame selle toimivust ning seejärel võtab riik vastutuse mudeli edasise arendamise ja kvaliteedi tagamise püsiva rahastamise eest. Riik ongi aastate jooksul meie tegevusse märkimisväärselt panustanud. Aastatel 2018–2026 moodustab Perepesade arendamiseks saadud riiklik rahastus ligikaudu 40% LaHe sama perioodi kogueelarvest, ja selle eest oleme väga tänulikud. Paraku on see rahastus hetkel riigieelarve kärbete tõttu pigem oluliselt vähenemas kui kasvamas, samal ajal kui Perepesade võrgustik kasvab ja vajadus kvaliteetse arendustoe järele suureneb.

Käesoleva aasta lõpus sulgub ka uute Perepesade loomist toetav taotlusvoor ning meile teadaolevalt ei ole uut vooru tulemas. See tähendab, et küsimus ei ole ainult selles, kui kiiresti meie suudame uusi Perepesasid luua, vaid ka selles, millise kindluse saame anda omavalitsustele ja peredele, et kord loodud tugi jääb kestma.

Rahvusvaheline kogemus näitab, kui oluline on perekeskuste jaoks ühine kvaliteediraamistik, järjepidev rakendustugi ja teadmiste vahetamine. Üksikute keskuste avamisest ei piisa – vaja on ka süsteemi, mis aitab neil hästi toimida. See ongi LaHe kui kompetentsikeskuse roll.

Meie soov on, et Perepesa ei jääks sõltuma järgmise projektivooru avanemisest või sellest, kas mõni eratoetaja saab jätkuvalt panustada. Kui nimetame ennetust prioriteediks, peab see väljenduma ka püsivates rahastusotsustes. 

Millises arenguetapis on Lapse Heaolu Arengukeskus praegu ning millist muutust aitab Heateo toetus ellu viia?

Oleme jõudnud etappi, kus meie peamine väljakutse on tagada Perepesa mudeli pikaajaline kestlikkus ja kvaliteet järjest kasvavas võrgustikus. See tähendab, et peame muutma oma töökorralduse ja tugisüsteemid veelgi tõhusamaks, et suudaksime toetada üha rohkem Perepesasid ilma LaHe meeskonda samas tempos kasvatamata. Samal ajal mõtestame koos nõukoguga oma järgmise, 2028. aastal algava strateegiaperioodi sihte.

Heateo toetus aitab meil teha just seda arenguhüpet. Arendame edasi kvaliteedistandardeid ja tulemuslikkuse hindamist, mille esimesi uuringutulemusi loodame näha juba 2027. aastal. Samuti töötame välja tehnoloogilist lahendust, mis võimaldab paremini koguda ja analüüsida andmeid perede teekonna ja teenuste kasutamise kohta Perepesas. See aitab meil teha teadlikumaid otsuseid ning kasutada oma piiratud ressursse võimalikult targalt.

Aga Heateo väärtus meie jaoks ei piirdu rahalise toetusega. Heateo meeskond on oluline mõttepartner meie uue strateegia kujundamisel. Ja sama väärtuslik on kuuluda Heateo portfelliorganisatsioonide võrgustikku, tunda sealset õlatunnet ning saada üksteiselt inspiratsiooni ja õppida üksteise kogemustest.

Suur aitäh Heateole ja Heateo toetajatele usalduse ning kaasamõtlemise eest!

Kas Lapse Heaolu Arengukeskuse ja Perepesade kõrval on sul tekkinud ka uusi unistusi või plaane, mida tahaksid järgmise elu- või tööalase väljakutsena ette võtta?

Olen üks sadam korraga inimene. 🙂 Praegu olen kogu südamega pühendunud Perepesade ja LaHe arengule. See unistus ei ole ju veel kaugeltki valmis!

Jaga