Keit Fomotškin: „Meie ülesanne on õpetada inimeseks olemist“

Kui Eesti hariduses oleks võimalik teha üks suur muutus, siis milline see peaks olema? Kas vähendada õppekavade killustatust, anda koolidele rohkem otsustusvabadust, kasutada targemalt tehnoloogiat ning rakendada haridusandmeid teadlikumalt otsuste tegemisel või keskenduda senisest enam oskustele ja väärtustele, mis aitavad noorel kiiresti muutuvas maailmas toime tulla? Neid küsimusi arutasid Heateo toetajate hommiku vestluspaneelis Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko, Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Triin Laasi-Õige, Saku Gümnaasiumi direktor Keit Fomotškin ning Heateo nõukogu liige Martin Villig. Vestlust modereeris Heateo tegevjuht Pirkko Valge.

Mis on hariduse roll ja mida peaksid noored koolist kaasa võtma?

Eneli Kindsiko sõnul on hariduse keskne ülesanne aidata inimesel maailma mõista. Faktiteadmisi on vaja, kuid need peavad seostuma päriseluga. „Me ei tohiks toota kõndivaid entsüklopeediaid,“ ütles ta, rõhutades, et noor peab oskama teadmisi kasutada ja enda elu ning ümbritseva maailmaga siduda.

Triin Laasi-Õige lisas, et haridus peab andma lisaks baasteadmistele ka oskused ja väärtused, mis aitavad inimesel ennast maailmas positsioneerida. Tema sõnul on Eesti hariduses liiga kaua keskendutud õigetele vastustele, kuigi üha olulisem on oskus küsida õigeid küsimusi.

Keit Fomotškin võttis kooli rolli kokku mõttega: „Meie ülesanne koolis on õpetada inimeseks olemist.“ See tähendab tema sõnul nii teadmiste ja oskuste arendamist kui ka lapse tervikliku heaolu toetamist. Õppimise aluseks on uni, liikumine, toitumine, suhted ning oskus mõista, kuidas inimene kõige paremini õpib. “Tunnen puudust ka sellest, et oskaksime tõhusamalt ja oskuslikumalt kasutada mitteformaalse huvihariduse ja hariduse koostööd,” lisas ta.

Martin Villigu arvates on kõige olulisemad on eneseusk, kriitiline mõtlemine, koostööoskus ja teadmine, et ka keerulisele probleemile on võimalik hakata lahendust otsima. Tema enda kooliteel oli kõige suurem mõju õpetajal, kes märkas tema huvisid ja aitas kasvatada enesekindlust.

Aga mida tuleks haridusest vähemaks võtta?

Triin Laasi-Õige rõhutas, et vähem tegemine ei tähenda kvaliteedi langetamist, vaid selgemaid fookusi ja väiksemat killustatust. Tema hinnangul tuleb üle vaadata nii koolipäeva ajakasutus, 45-minutilise tunni loogika kui ka üld- ja kutsehariduse range lahushoidmine.

Keit Fomotškin tõi omakorda esile, et vähendada tuleks ootust, nagu suudaks kool lahendada kõik lapse ja ühiskonna probleemid. Kooli kõrval on vaja vanemate, kogukonna, erasektori ja kolmanda sektori tuge.

Kuidas muuta õppimist päriselulisemaks?

Martin Villigu sõnul võiks õppimine olla senisest projektipõhisem. Vähem võiks olla kohustuslikku õppesisu ning rohkem eri aineid ühendavaid projekte ja valikuvõimalusi. Selline õpe aitaks paremini arendada koostöö-, probleemilahendus- ja kriitilise mõtlemise oskust.

Keit Fomotškin rõhutas, et kool peab olema õppiv organisatsioon, kus arenevad pidevalt nii õpilased, õpetajad kui ka juhid. Õpilane peaks teadma, kuidas ta kõige paremini õpib, mitte lihtsalt materjali pähe tuupima.

Koolijuhi ülesanne on samal ajal hinnata, millised programmid ja algatused päriselt mõju loovad. Keidu sõnul ei piisa sellest, et kool väidab end midagi tegevat – tuleb aru saada, kas tegevus viib ka soovitud muutuseni.

Milline võiks olla tehisaru roll koolis?

Tehisaru rollist rääkides rõhutas Martin Villig, et selle kasutamise kõrval tuleb õpetada allikakriitilisust. Õpilane peab aru saama, et tehisaru võib eksida, ning oskama väiteid kontrollida.

Eneli Kindsiko lisas, et tehnoloogia ei tohiks tähendada üksnes uusi koolitusi. Selle tegelik väärtus seisneb võimaluses vähendada rutiinset tööd ja jätta rohkem aega sisuliseks suhtluseks.

„Kõik, mida saab teha inimestega suheldes, tuleb teha inimestega. Kõik, mida saab teha arvutiga, tuleks jätta arvutile,“ võttis ta mõtte kokku.

Kuidas haridusandmeid targemalt kasutada?

Olulise teemana kerkis esile haridusandmete kasutamine. Keit Fomotškin märkis, et koolidel on palju andmeid, kuid vähe võimekust neid analüüsida ja praktilisteks otsusteks tõlkida. “Oleme oma koolis loomas andmelauda,” lisas ta.

Triin Laasi-Õige sõnul vaatavad praegused andmed peamiselt tahavaatepeeglisse, kuigi vaja oleks lahendusi, mis aitaksid probleeme varem märgata ja ennetada. Tema hinnangul peaksid sellised juhtimislauad olema riiklikud, mitte iga kooli või omavalitsuse eraldi projektid.

Martin Villig rõhutas, et Eestis on olemas nii tehniline talent kui ka võimekus riiki keeruliste digilahenduste loomisel aidata. Küsimus on selles, kas see seatakse piisavalt kõrgeks prioriteediks ja kas väljatöötatud lahendused jõuavad ka riiklikku kasutusse.

Kuidas muutusi kiiremini ellu viia?

Vestluses tõstatus ka küsimus, kas riik suudab hariduse ja tehnoloogia muutustele piisavalt kiiresti reageerida.

Triin Laasi-Õige sõnul liiguvad riik, koolid ja tehnoloogia eri kiirustel. Kui me räägime autonoomiast, siis see ei tohiks lõppeda sellega, et koolijuht jäetakse muutuste tegemisel üksi.

Eneli Kindsiko tõi välja, et julgete juhtidega koolid suudavad sageli palju ära teha ka ilma riiklikku reformi ootamata. Kõiki lahendusi ei pea tingimata alustama ülevalt – mõnikord sünnib toimiv mudel koolis või kohalikus omavalitsuses ning riik saab selle hiljem üle võtta.

Martin Villig rõhutas seejuures otsustamisjulgust. „Kui otsustame valesti, saame otsuse ümber teha. Aga me peame otsustama,“ ütles ta.

Mida arutelust kaasa võtta?

Vestlusest jäi kõlama, et inimeseks olemine on tervik. Hariduse ülesanne ei ole üksnes teadmisi edasi anda, vaid kasvatada eneseusku, kriitilist mõtlemist, koostööoskust ja võimet maailmas hakkama saada. Huviharidusel ja perel on kooli kõrval oluline roll noorte toetamisel ja lapse tervikliku arengu toetamisel.

Vajame väiksemat killustatust, rohkem andmeid ja teistpidi usaldust koolijuhtide vastu ning riigi, koolide, kodanikuühiskonna ja erasektori koostööd.

Heateo tegevjuht Pirkko Valge rõhutas paneeli kokku võttes, et Heateo jaoks on võtmeküsimus selles kuidas panustada aega, teadmisi ja raha nii, et sellest sünniks võimalikult suur muutus? Sügaval sisimas tahame me kõik sama asja. Et igal lapsel ja noorel oleks võimalus elada head elu. Mitte ainult neil, kes sünnivad õigesse perre, õigesse piirkonda või õigete võimaluste keskele. Vaid kõigil.

See kõlab lihtsalt, aga praktikas on see keerulisem kuna sõltub mitmest asjast:

• Selleks on vaja head haridust – õpetajaid, kes märkavad last, ja koole, mis arendavad lisaks teadmistele ka iseloomu, eneseusku ja suhtetarkust.
• Selleks on vaja tervist – nii vaimset kui füüsilist. Tihti käib see haridusega käsikäes – kõrgem haridus toob kaasa pikema tervelt elatud eluea.
• Selleks on vaja ka peret ja kogukonda, kus on tugevad ja turvalised suhted.

Just selle nimel me Heateos iga päev töötame. Need on need valdkonnad, kus me otsime algatusi, toetame nende käivitamist ja kasvu. Kaasame nii toetajaid kui vabatahtlikke.

Heateo fondide kaudu oleme toetanud kokku pea 40 algatust ja panustanud neisse üle 4 miljoni euro.

• Oleme aidanud piloteerida uudseid lahendusi.
• Oleme skaleerinud toimivaid algatusi üle Eesti.
• Oleme loonud erinevaid koostöömudeleid nii riigi kui erasektoriga.
• Aga mis kõige olulisem – me ei ole teinud seda üksi.

Heateo suurim väärtus on meie kogukond ehk inimesed, kes on öelnud: jah, see teema läheb mulle korda ja jah, ma olen valmis sellesse panustama. Teie panus loob muutusi. Meil on vaja kannatamatust, et pihta hakata, ja kannatlikkust, et mõju ära oodata!

Ürituse fotogalerii nähtaval siin.