Haridusjuhtide praktikaprogramm hoiab juhte koolis ja kasvatab uut kvaliteeti

Sel sügisel alustab Haridusjuhtide praktikaprogrammi seitsmes lend – ligi üheksa kuud kestev arenguteekond, mis on kujunenud Eesti haridusmaastikul kõrgelt hinnatud formaadiks. Haridusjuhtidele pakutakse võimalust sukelduda kümneks nädalaks tugeva juhtimiskultuuriga organisatsiooni igapäevaellu, peegeldada seal kogetut oma kooli- või lasteaiajuhtimisega ning viia ellu muutused, mis kasvatavad nii organisatsiooni kui juhi võimekust. Vestleme programmi mõju, osalejate motivatsiooni ja tuleviku osas programmi vedaja ja Heateo Haridusfondi Koolijuhtimise valdkonnajuhi Ann Leppimani ja programmi ühe käivitaja ja eestvedaja Piret Jamnesiga Fontesest.

Sügisel alustab Haridusjuhtide praktikaprogrammi 7. lend. Räägi palun lühidalt, mida Haridusjuhtide praktikaprogramm endast kujutab?

Ann Leppiman: See, üheksa kuud kestev programm on Eestis unikaalne, kuna on suunatud juba kogemustega haridusjuhtidele, rakendades mentorlust juhtimisalase kompetentsi arendamiseks ning piiriülese õppimise võimaldamiseks.

Programmi toimub kandideerimine, mille eelduseks on haridusjuhi enda motivatsioon viia ellu oma organisatsioonis mõni oluline projekt või muutus, mis teeb kooli- või lasteaiaelu paremaks, tõhusamaks ja/või kvaliteetsemaks. Programmi raames võimaldatakse haridusjuhil minna kümneks nädalaks õppima mentori käe alla mõnda tunnustatud juhtimiskultuuriga organisatsiooni.

Lisaks juhtimisalase kompetentsi toetamisele on praktikaprogrammi üks eesmärke tuua koolide pidajad oma piirkonna haridusjuhtidele lähemale.
Peale kolme kuud haridusasutusest eemalolekut siirduvad haridusjuhid tagasi oma organisatsioonidesse ning hakkavad koos mentori ning Fontese coachi toega oma arendusprojekte ellu viima.

On see maailmas ainus omataoline või on veel sarnaseid, koolijuhtidele mõeldud mentorprogramme?

Piret Jamnes: Meie teada on see maailmas unikaalne programm. Teistes riikides on küll erinevaid mentorprogramme, kus kohtuvad haridusasutuste ja ärisektori juhid, kuid teist sarnast programmi, mille keskmes on 10-nädalane praktika, pole me kohanud. Samuti pole me kokku puutunud programmiga, mida viiakse läbi regulaarselt ja mis seetõttu avaldab piirkona koolijuhtimise tasemele nii tugevat mõju. Kusjuures piirkonnaks võib varsti pidada pea kogu Eestit.

Hiljuti ilmus laiapõhjaline uuring USA sarnase programmi kohta, mis tõi välja, et ehkki see mõjutas vähesel määral õpilaste õpitulemusi, arendas see koolijuhtide juhtimisalast võimekust ja koolikultuuri. Kas te olete uurinud Eesti programmi tulemusi ja mõju? 

Ann: Eestis on kaitstud üks magistritöö, mis uuris praktikaprogrammi osalejate kogemusi. Valimis oli kokku 12 haridusjuhti teisest lennust. Nii mõnigi osaleja tõi välja, et programm oli põhjus, miks ta oma ametisse edasi jäi. Samuti toodi välja, et tegemist on ainukese omataolise programmiga, mis suunatud juba staažikamatele haridusjuhtidele. Rõhutati, et juhtimine on universaalne, sõltumata organisatsiooni tüübist.
Planeerime koostöös Fontesega töötada lähiajal välja mõju mõõtmise instrumendi ja seda ka piloteerida.

Mis on peamine motivatsioon, mis mõjutab koolijuhti programmiga liituma? Mis on seni olnud nende tagasiside osalemise kohta?

Ann: Motivatsiooni hindab esmalt koolipidaja (riik või KOV), viies oma haridusjuhiga läbi motivatsiooniintervjuu. Sellel on kindel struktuur ning selle raames uuritakse valmisolekut liikuda oma organisatsioonist kolmeks kuuks eemale.
Üldine praktika näitab seda, et haridusjuhil on vaja viia läbi mingi muutus aga ta ei ole päris kindel, kuidas seda teha – praktikal olles on tal võimalik kogeda, kuidas juhitakse muutusi (äri)organisatsioonides.
Veel on üheks motivaatoriks tunnetus, et professionaalne areng on jäänud justkui toppama ning vajab tõuget, et õige suund leida.

Kuidas te ettevõtteid ja organisatsioone meelitate programis osalema? Kas on pikaajalisi olijaid ja ka uusi tulijaid?

Piret: Organisatsioonid, keda kutsume programmiga liituma, on kõik hea juhtimiskultuuri ja väljatöötatud protsesside ja kultuuriga. Nende juhid tahavad anda omapoolset panust meie haridusmaastiku edendamisse. Mõistes, et neil on selleks olemas nii kompetentsid kui muud võimalused ja et lõpuks jõuab nende panus ringiga ka õpetaja, õpilase ja kogukonnani, luues sammhaaval täiesti uut kvaliteeti. Vähetähtis pole ka enda töötajatele arenguvõimaluse andmine läbi juhendaja ja mentorirolli. Need organisatsioonid on piisavalt tugevad, et anda sellist väärtust ja panustada. Isiklikult imetlen neid väga ja olen tänulik, et nad on kaasa tulnud. Meil kõigil on kiired ajad ja oleks lihtne lisapingutusest ju loobuda, aga nad jätkavad. Head meelt teeb, et juba küsitakse, kas saab jälle osaleda. On ka uusi tulijaid. SEB pank, Swedbank, RMK, Tallink, Apollo – see on loetelu juba uute praktikantide – haridusjuhtide ootel olevatest organisatsioonidest.

Kuidas te ettevõtet programmi käigus toetate?

Piret: Meil on praeguseks välja kujunenud eraldi projektijuhiga tugitegevused. Näiteks räägime läbi praktikakava, tutvustame haridusjuhti-praktikanti läbi talle koostatud juhiprofiili analüüsi, viime läbi mentoriväljaõppe ja kovisioonid, anname ideid kõigile mõeldud ettevõtete külastuste teemade osas, viime kokku koolipidajaga, pakume individuaalseid coachingusessioone, kolmepoolseid kohtumisi  jms.

Millist muutust koolipidajad ise – nii riik kui KOVid on programmis eelkõige näinud? Millistest Eesti maakondadest kõige enam osalejad on ja mis piirkonnad veel katmata on?

Ann: Koolipidajad ise on korduvalt rõhutanud, et kõige olulisem on just sektoritevahelisus, et haridusjuhid näeksid ja kogeksid erasektori kogemust, enamus neist ongi ainult koolis töötanud. Ülimalt suur väärtus on ka refleksiooniaeg, sest koolis juhtub kogu aeg midagi ja ei teki seda hetke, et mõelda – kes ma juhina olen? Suur osa juhte ju kasvab spetsialistist juhiks ja see kogemus annab neile võimaluse kasvatada oma juhtimisalast pädevust. Muidugi saadakse ka pisikesi nippe ja nõkse, mida oma organisatsiooni üle viia, aga see ei ole põhiline. 

Õpetajate leidmine on keeruline – kool on täna olukorras, kus ta konkureerib teiste sektoritega. See aga on juba nüüd mõttemaailma muutus, mis on minu kooli väärtuspakkumine õpetajatele? Miks peaks keegi siia tööle tulema? Mis hüvesid ma saan pakkuda? Seda kõike aitab praktikaprogramm mõtestada. 

Algusest peale on saatnud igal aastal meile programmi oma haridusjuhte Tallinn, Tartu ning Haridus- ja Teadusministeerium (riigikoolide pidajana). Lisaks on hiljem liitunud veel Viimsi, Läähe-Harju, Rakvere, Saku ja Tartu Erakool. Sellel aastal on mitmeid uusi KOVe liitumas Järva, Kadrina, Toila, Rae ja Kohila näol. Seega potentsiaal laieneda on programmil veel päris märkimisväärne.

Millised on tulevikuperspektiivid – kas on plaanis suuuremaid muudatusi või arendusi?

Ann: Eelmisel aastal avasime esmakordselt kandideerimisvõimaluse lisaks kutse- ja üldhariduskoolide õppe- ja koolijuhtidele, ka koolieelsete lasteasutuste juhtidele (sh õppejuhtidele). See otsus oli ainuõige, sest lasteaedades laotakse vundament.
Mina näen, et programm on end Eestis tõestanud ja on nii pidajate kui haridusjuhtide poolt kõrgelt hinnatud. Miks mitte pakkuda seda ka Eestist väljapoole?

Piret: Endalegi märkamatult on ühest julgest ideest kasvanud välja regulaarselt toimuv hinnatud programm. Suur tänu Heateo Haridusfondile, Tallinna Haridusametile, kes esimesena selle ideega kaasa tuli, programmiga kaasas olnud teistele koolipidajatele, vette hüppama valmis olnud haridusasutuste juhtidele ja organisatsioonidele, kes on selle teekonna käigus koos meiega programmi panustanud ja seda arendanud! Seda programmi tuleks nüüd laiemalt tutvustada ja Eestist välja viia.