Anna-Kaisa Oidermaa: teame, mida teha, aga teod ei jõua ühiskonnas teadmistele järele

Vaimse tervise valdkond on viimastel aastatel muutunud Eesti ühiskonnas üheks kesksemaks teemaks – nii hariduses, töökeskkondades kui ka meie igapäevaelus. Kuid nagu ütleb MTÜ Peaasjad tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa, ei ole probleemid iseenesest uued. Pigem on küsimus selles, miks ühiskondlikud teadmised ja lahendused ei jõua veel piisavas mahus igapäevapraktikasse.

Peaasjad on olnud Heateo Mõjufondi partner juba aastaid ning nende töö tulemusel on kümned tuhanded inimesed saanud praktilist tuge ja teadmisi, kuidas oma vaimset tervist hoida. Nende loodud programmid – alates Peahea noortenõustamisest kuni vaimse tervise esmaabi väljaõppeni – on aidanud muuta mõtteviisi Eestis ja loonud tugeva kogukondliku liikumise vaimse heaolu toetamiseks.

Intervjuus räägib Anna-Kaisa, millised on Peaasjade järgmised sammud, miks koostöö ja partnerlus on nende jaoks kriitilise tähtsusega ning millest ta unistab.

Mis on sinu hinnangul kõige olulisemad teemad või probleemid vaimse tervise valdkonnas, mis viimastel aastatel tõstatunud on?

Meie valdkonnas on selline naljakas lugu, et probleemid, mida märkame, ei ole väga uued. Pigem võid võtta kätte mõne viis või viisteist aastat tagasi loodud ekspertide hinnangute või soovituste paketi ja seda oleks paslik ka praegu töösse panna. Valdkonnas teatakse hästi, mida tuleks teha ja ka seda teame, kuidas muutusi luua, kuid miskipärast ei jõua teod ühiskonnas teadmistele järele. Ebavõrdsuse kasv abi kättesaadavuses, eneseabi ja kogukondlikku toe oskuste auklikkus, abi killustatus ja projektipõhisus, on näiteks teemad, mis lahendamist vajavad.

Oma varasemas intervjuus Heateole mainisid, et unistad ühiskonnast, kus on piisavalt inimesi, kes oskavad üksteisele vaimse tervise esmaabi pakkuda. Milliseid praktilisi samme peab ühiskond selle eesmärgi saavutamiseks praegu võtma?

See on väga lihtne – igaks kontekstis toimetades võiks mõelda, kas minu organisatsioonis, tiimis või kogukonnas on juba selliste oskustega inimesi. Kui on, siis aidata luua nendest võrgustikku, et nad saaksid omavahel kogemusi ja tuge jagada ja jätkusuutlikult tegutseda. Praeguseks on vaimse tervise esmaabi õppinud juba pea 12 000 inimest Eestis, aga juurde peab neid ka tulema. Oleme näinud, et organisatsioonide puhul on nii, et kui juhtkond taipab, kuidas sellised oskused abiks saavad olla ja selleks ka ressursse eraldab, siis lähevad asjad liikuma.

Millised on olnud Peaasjade suurimad takistused või väljakutsed viimase 2-3 aasta jooksul? Ja mis on olnud kõige tugevamad edulood?

Üheks väljakutseks on projektipõhise rahastuse najal toimetamine, aga ega see ei ole viimase aja väljakutse ning mitte ka kuidagi eriline. Väljakutseks võib ka pidada seda, et Peaasjadest on saanud keskmise suurusega organisatsioon ja me pole enam lihtsalt väike MTÜ. Siin on olnud vaja kohandada nii tegutsemisloogikat, struktuure, kui ka mõtteviise ja see on olnud nii pingeline, kui ka põnev protsess, mis on endiselt toimumas.

Edulugudest kindlasti Peahea noortenõustamise areng. Oleme kolme aastaga välja töötanud teenusemudeli, nõustajate väljaõppe ja värbamisprotsessid, pakkunud teenust rohkem, kui 5000 tuhandele noorele ja sel aastal piloteerime sarnast lähenemist ka juba väljaspool organisatsiooni, kolmeteistkümnes Tallinna koolis. Lisaks osaleme Peahea nõustamisega suures rahvusvahelises teadustöös, mille käigus saame kasulikku infot selliste lähenemiste kulu-efektiivsuse koha, mida laiendada ka teistesse Euroopa riikidesse. 

Haridussuunas oleme loonud tugevad suhted Harvardi Easel Labiga ja Tallinna ülikooliga ning saame selle kaudu sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste lõimimisele haridusüsteemi nutikate, kuid lihtsate ja ökonoomsete lähenemiste kaudu suuresti kaasa aidata.

Samuti on vahva see, et vaimse tervise raskusi ennetav ja vanemlust toetav mõtteviis Räägime Lastest jõuab igasse Eesti maakonda juba järgmise aasta keskpaigaks.

Kenasti on käivitunud vaimset tervise märgise ning sellega seotud tegevused, mis aitavad luua vaimse tervist toetavat organisatsioonikultuuri.

12 000 vaimse tervise esmaabi andjat ei ole samuti väike asi, seal olema saanud luua eraldi formaate just organisatsioonide, aga ka teismeliste laste vanemate vajadusi silmas pidades ja uuel aastal jõuame ka vahe-eesmärgini, 1% Eesti inimestest.

Põnev on see, et kõikide nende protsessidega saame edasi areneda ja mõtteid, kuidas seda teha ning häid inimesi, kellega koos seda teha nii tiimis sees, kui väljastpoolt, jagub.

Kuidas näeb välja Peaasjade järgmine arenguetapp — mis on teie fookus ja strateegia lähiaastateks?

Oleme teadlikult hakanud mõtlema Peaasjadest kui sotsiaalsest ettevõttest. See on mõtteviisi muudatus eelkõige, aga aitab meil riske maandada ja ennast tugevamalt tunda. Fookuses on juba olemasolevate ja toimivate heade lähenemiste edasiarendamine, seda nii nõustamise hariduse, koolituse ja organisatsioonide, kui vanemluse suunal. Kuidagi on kujunenud ka nii, et oleme hakanud märkama, et meil on ka Eestist väljapoole enda kogemusi jagada, näiteks tuntakse vaimse tervise vitamiinide kontseptsiooni vastu huvi nii USAs kui Ukrainas.

Millist rolli mängib teile partnerlus ja koostöö – nii avaliku sektoriga, kogukondadega kui ka vabatahtlikega? Kuhu asetub siin Heateo Mõjufond? 

Kindlasti kriitilise tähtsusega rolli, ilma partnerite ja koostööta ei jõuaks me kuidagi edasi. Kõige mõnusam on see juhul, kui koostöö on sisuline ja jagatud väärtustest ning ühisest unistamisest saab jõuda käegakatsutava tulemini. Toeks on alati ka mõtete põrgatamine, peegeldamine, kogemuste vahetamine. 

Heateo Mõjufondiga ongi olnud selline mõnus koostöö ja oma kogemuste, praktilise toe ja peegeldustega on Mõjufond olnud meile läbi aastate tugevaks seljataguseks, oluliselt on julgem ja kindlam areneda ning kasvada.

Millest sa unistad kui Sa mõtled tuleviku Eesti ühiskonnale?

Kui mõtlen tuleviku Eestile, siis mõtlen ikkagi lastele ja noortele. Ja unistan sellest, et suudaksime ometigi sisulist dialoogi pidada ja kokku leppida, milline on see piisavalt hea elukeskkond, mis tagab selle, et need lapsed ja noored oleksid tulevikus sellise vaimse tervise juures, mis meie ühiskonda püsti hoiaks. Siin viitaks tagasi esimese küsimuse juurde – justkui teada on, mida saaks ja tuleks teha, aga ühtset arusaama ja pidavaid kokkuleppeid selle saavutamiseks on vähe. Kas võib olla asi selles, et ka praegustel täiskasvanutel on kõrge stressitaseme tõttu raske oma sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi kasutada või jääb neid lihtsalt väheseks? Sellest pole ju hullu, neid saab õppida!

Tutvu siin ka Peaasjade kogemuslooga.