Menüü

Pirkko Valge: Me oleme nii jõukad küll, et teist inimest aidata

13. juuni 2016, anna.lindpere
Kui tihti leiame ennast olukorrast, kus me soovitame inimesel, kes meie käest abi palub, järgmise ukse taha minna? Või vaadates tänaval inimest lamamas, loodame vaikselt, et esiteks, ilmselt on ta purjus, teiseks, küll ta ise üles tõuseb, või kolmandaks, et keegi teine võiks teda aidata. Kui tihti meile tundub, et nüüd on minu kord – öelda, appi minna, tegutseda? Ja kui tihti me seda päriselt teeme?

Eesti on väga väike ühiskond. Väga keeruline on mitte näha ärritunud elukaaslasi teineteise kallal avalikus kohas vägivalda tarvitamas, ühte ja sama kodutut hommikul vastu jalutamas või väikest poissi keskööl, seljakott seljas, kesklinnas hulkumas. Nähes neid probleeme korraks, on lihtne neid unustada, kuid nähes neid olukordi kordumas, tekib paljudes meis pahameel ja küsimus, miks riik midagi ette ei võta. Riik kui üks nendest „ustest”.

Riigil on juba praegu väga oluline roll nii sotsiaalsüsteemi ülevalhoidja kui ka vabaühenduste rahastajana. Siiski ei ole ühtegi vaba ühiskonda, kus riik oleks ainuke rahastaja. Mida tugevam on meie, eraisikute ja -ettevõtete panus, seda vabamad ja mõjukamad on organisatsioonid, mis ühiskondlikke probleeme lahendavad. Seda suurem on nende roll ühiskondlike probleemide lahendamisel ja seda rohkem on neil võimalik tähelepanu juhtida ka nendele teemadele, millega riik ei taha või ei oska tegeleda.

Teine „uks”, mille taha varjuda, on väide, et me ei ole veel piisavalt jõukad, et aidata. Siin on kasulik vaadata üleilmse indeksi tulemusi, mis mõõdavad maailma riikide väga erinevat annetus- ja aitamiskultuuri. Eelmise aasta andmed ütlevad Eesti kohta, et 21% inimesi oli annetanud, 19% inimesi oli teinud vabatahtlikku tööd ja 39% inimesi oli tänaval võõrast inimest aidanud. Silma hakkab, et nii maailma edukaimates majandustes kui ka paljudes märgatavalt vaesemates riikides, nagu Sri Lanka, Kõrgõzstan või Keenia, on need näitajad kaks-kolm korda suuremad. Seega on tõsiasi, et me aitame praegu tagasihoidlikumalt kui mitme palju vaesema riigi kodanikud.

Kuidas käituksid sina, kui saaksid teada, et Euroopas on vaid üks riik, kus on rohkem koolikiusamist kui Eestis, ja viiendik Eesti koolilastest läheb igal hommikul kooli murega, et kas see täna jälle juhtub? Mida mõelda sellest, et 600 last aastas võetakse oma vanemate juurest ära, sest vanemad ei suuda nende eest hoolitseda? Või tõsiasjast, et mitukümmend tuhat inimest vajab väikeses Eestis iga päev toiduabi, et nende laual soe söök oleks. Ja mis juhtub siis, kui see teadmine ei ole enam arv, vaid ühe Eesti väikese linna koolis viitele õppiv 12-aastane päris poiss, kes on keset talve pooljuhuslikult ühe heategevusorganisatsiooni ukse taha sattunud, sest ta lootis ühte tasuta kleepsu saada. Südatalvel, endal seljas õhuke kilejope ja tossud, millel ei ole enam taldasid, sest tema ema, kes teda üksinda kasvatab, on juba aasta aega vähiga võidelnud ega ole saanud seetõttu tööl käia.

Teada seda ja teada samal ajal, et on olemas nii pühendunud inimesed kui ka lahendused. On olemas programm, mis püsivalt vähendab koolikiusamist ja loob meie lastele võimaluse õnnelikuks koolipõlveks. Samuti on olemas algatused, mis aitavad peredel koos püsida ja neid ka väga keerulistes olukordades toetada. On olemas inimesed, kes iga päev kokku koguvad ja laiali jagavad nii toidu- kui ka materiaalset abi, mis jõuab nende kümnete tuhandete inimesteni, kes seda väga vajavad. Nähes neid inimesi ja kuulates nende lugusid, on väga keeruline mitte hoolida, mööda vaadata või piirduda lausega, et „riik peaks midagi tegema”.

Kõigi võimuses
Enne selle loo kirjutamist esitasin endale mitu korda küsimuse, et miks mina. Kindlasti on Eestis targemaid inimesi, inimesi, kes on rohkem korda saatnud, ja inimesi, kelle arvamus rohkem loeb. Vastus peitus minu jaoks selles samas eespool mainitud üleilmses uuringus. Hoolimiseks ei pea olema rikas ega mõjuvõimas. Hoolimiseks piisab lihtsalt hoolimisest. Meie oleme need, kes peaksid märkama ja hoolima. Igal võimalikul juhul. Meie kõigi võimuses on midagi ette võtta. Toetada neid inimesi ja algatusi, mis meile korda lähevad.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes

NULA starditoetuse saavad sellel aastal Digiõps ja Arusaamise agentuur

06. detsember 2022

SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukogu kinnitas NULA ühiskondlike algatuste inkubaatori tänavused starditoetuse saajad. Seekord valiti lahenduste hulgast välja kaks parimat, kes kumbki saavad pea 25 000 eurose starditoetuse. Toetuse saajaid valiti juba seitsmendat korda.

Pagulaste kohanemist toetav Dan Prits: unistus Köömnega üle Eesti laieneda muutus tänu Heateo Mõjufondile käegakatsutavaks

23. november 2022

Viimased seitse aastat on Eesti rändesaldo olnud positiivne ehk siia on jõudnud igal aastal rohkem inimesi kui siit lahkunud. On ilmne, et selle aasta rändestatistikas kajastub suur hüpe Ukraina sõja eest pagenud inimestest, kuid Eestisse tullakse jätkuvalt ka mujalt. Võtmeküsimus on, kuidas aidata sisserändajail siin omale võimalikult kiiresti keel suhu ja jalad alla saada, et mitte muutuda koormaks sotsiaalsüsteemile. Praegu Tartus tegutsev sotsiaalne ettevõte Köömen just selle eesmärgi nimel tegutsebki. Heateo Mõjufond otsustas toetada Köömne tegevuse laienemist Tallinnasse ja sellega seoses palusime ettevõtte asutajalt Dan Pritsilt intervjuu, et teda ja tema missiooni Heateo kogukonnale lähemalt tutvustada.

Tippettevõtted võtavad enda juurde praktikale järgmised 13 haridusjuhti

21. november 2022

Eesti suuremad pangad ja tehnoloogiaettevõtted võtavad enda juurde pikale praktikale 13 haridusjuhti üle Eesti, et nad saaksid uusi teadmisi ja ideid, kuidas veel paremini oma kooli juhtida. Seekordsete praktikantide seas on nii koolijuhte kui õppejuhte Tallinna linna, Tartu linna ja riigikoolidest, esmakordselt saadab oma koolijuhi praktikale Lääne-Harju vald. Praktikaettevõtete ringi lisandub kinnisvara korrashoidu ja tugiteenuseid pakkuv SOL Eesti.

Vaata kõiki uudiseid