Menüü

Pirkko Valge: Me oleme nii jõukad küll, et teist inimest aidata

13. juuni 2016, anna.lindpere
Kui tihti leiame ennast olukorrast, kus me soovitame inimesel, kes meie käest abi palub, järgmise ukse taha minna? Või vaadates tänaval inimest lamamas, loodame vaikselt, et esiteks, ilmselt on ta purjus, teiseks, küll ta ise üles tõuseb, või kolmandaks, et keegi teine võiks teda aidata. Kui tihti meile tundub, et nüüd on minu kord – öelda, appi minna, tegutseda? Ja kui tihti me seda päriselt teeme?

Eesti on väga väike ühiskond. Väga keeruline on mitte näha ärritunud elukaaslasi teineteise kallal avalikus kohas vägivalda tarvitamas, ühte ja sama kodutut hommikul vastu jalutamas või väikest poissi keskööl, seljakott seljas, kesklinnas hulkumas. Nähes neid probleeme korraks, on lihtne neid unustada, kuid nähes neid olukordi kordumas, tekib paljudes meis pahameel ja küsimus, miks riik midagi ette ei võta. Riik kui üks nendest „ustest”.

Riigil on juba praegu väga oluline roll nii sotsiaalsüsteemi ülevalhoidja kui ka vabaühenduste rahastajana. Siiski ei ole ühtegi vaba ühiskonda, kus riik oleks ainuke rahastaja. Mida tugevam on meie, eraisikute ja -ettevõtete panus, seda vabamad ja mõjukamad on organisatsioonid, mis ühiskondlikke probleeme lahendavad. Seda suurem on nende roll ühiskondlike probleemide lahendamisel ja seda rohkem on neil võimalik tähelepanu juhtida ka nendele teemadele, millega riik ei taha või ei oska tegeleda.

Teine „uks”, mille taha varjuda, on väide, et me ei ole veel piisavalt jõukad, et aidata. Siin on kasulik vaadata üleilmse indeksi tulemusi, mis mõõdavad maailma riikide väga erinevat annetus- ja aitamiskultuuri. Eelmise aasta andmed ütlevad Eesti kohta, et 21% inimesi oli annetanud, 19% inimesi oli teinud vabatahtlikku tööd ja 39% inimesi oli tänaval võõrast inimest aidanud. Silma hakkab, et nii maailma edukaimates majandustes kui ka paljudes märgatavalt vaesemates riikides, nagu Sri Lanka, Kõrgõzstan või Keenia, on need näitajad kaks-kolm korda suuremad. Seega on tõsiasi, et me aitame praegu tagasihoidlikumalt kui mitme palju vaesema riigi kodanikud.

Kuidas käituksid sina, kui saaksid teada, et Euroopas on vaid üks riik, kus on rohkem koolikiusamist kui Eestis, ja viiendik Eesti koolilastest läheb igal hommikul kooli murega, et kas see täna jälle juhtub? Mida mõelda sellest, et 600 last aastas võetakse oma vanemate juurest ära, sest vanemad ei suuda nende eest hoolitseda? Või tõsiasjast, et mitukümmend tuhat inimest vajab väikeses Eestis iga päev toiduabi, et nende laual soe söök oleks. Ja mis juhtub siis, kui see teadmine ei ole enam arv, vaid ühe Eesti väikese linna koolis viitele õppiv 12-aastane päris poiss, kes on keset talve pooljuhuslikult ühe heategevusorganisatsiooni ukse taha sattunud, sest ta lootis ühte tasuta kleepsu saada. Südatalvel, endal seljas õhuke kilejope ja tossud, millel ei ole enam taldasid, sest tema ema, kes teda üksinda kasvatab, on juba aasta aega vähiga võidelnud ega ole saanud seetõttu tööl käia.

Teada seda ja teada samal ajal, et on olemas nii pühendunud inimesed kui ka lahendused. On olemas programm, mis püsivalt vähendab koolikiusamist ja loob meie lastele võimaluse õnnelikuks koolipõlveks. Samuti on olemas algatused, mis aitavad peredel koos püsida ja neid ka väga keerulistes olukordades toetada. On olemas inimesed, kes iga päev kokku koguvad ja laiali jagavad nii toidu- kui ka materiaalset abi, mis jõuab nende kümnete tuhandete inimesteni, kes seda väga vajavad. Nähes neid inimesi ja kuulates nende lugusid, on väga keeruline mitte hoolida, mööda vaadata või piirduda lausega, et „riik peaks midagi tegema”.

Kõigi võimuses
Enne selle loo kirjutamist esitasin endale mitu korda küsimuse, et miks mina. Kindlasti on Eestis targemaid inimesi, inimesi, kes on rohkem korda saatnud, ja inimesi, kelle arvamus rohkem loeb. Vastus peitus minu jaoks selles samas eespool mainitud üleilmses uuringus. Hoolimiseks ei pea olema rikas ega mõjuvõimas. Hoolimiseks piisab lihtsalt hoolimisest. Meie oleme need, kes peaksid märkama ja hoolima. Igal võimalikul juhul. Meie kõigi võimuses on midagi ette võtta. Toetada neid inimesi ja algatusi, mis meile korda lähevad.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes

Heateo Mõjufond toetab kiusamisvastast võitlust koolides

28. august 2018

Heateo Sihtasutuse loodud Eesti esimene mõjufond toetab alates sügisest Kiusamisvaba Kooli arengut. Algaval õppeaastal toetatakse Kiusamisvaba kooli tegevust 40 000 euroga. Fondi kogumaht on 500 000 eurot. Foto: Iris Kivisalu

Ma armastan aidata annetuskeskkond kutsus eestlasi sel suvel oma aega annetama

28. august 2018

10 aastat tagasi lõi Heategu koos Swedbankiga  „Ma armastan aidata“ annetuskeskkonna. Suure juubeli tähistamiseks kutsusime inimesi sel suvel annetama oma aega ja minema vabatahtlikuks mõne Eesti vabaühenduse juurde. Et asi suurelt ette võtta, siis kogusime kokku 100 erinevat võimalust, kuhu vabatahtlikuks minna, projekte oli väga erinevatest valdkondadest ning appi sai minna nii jõu kui nõuga.

Triin Toomesaar: Kiusamine mõjutab koolis kõiki

28. august 2018

Kiusamise ohvriks langeb uuringute andmetel iga viies õpilane Eestis. Kiusamise vähendamise nimel tegutsevad meie koolides ja lasteaedades mitmed programmid, millest ühte veab sihtasutuse Kiusamisvaba Kool tegevjuht Triin Toomesaar. Kiusamisvaba Kool tegutseb juba kuuendat aastat missiooniga muuta Eesti koolid kiusuvabaks. Täna tuli välja uudis, et Heateo Mõjufond toetab Kiusamisvaba Kooli algatust järgmisel õppeaastal 40 000 euroga, selleks, et Turu Ülikoolis välja töötatud teadus- ja tõenduspõhine KiVa programm jõuaks enamate koolideni ning et sihtasutus saaks selle laienemise käigus jätkusuutlikult areneda ja kvaliteeti hoida. Vestlesime Triinuga kiusamisest ja selle vähendamisest ning organisatsiooni edasistest plaanidest Mõjufondi toel.

Vaata kõiki uudiseid