Urmo Kübar: annetaja saab suuri muutusi esile kutsuda

Annetaja saab mõtestatult tegutsedes toetada suuri süsteemseid muutusi ühiskonnas, ütleb Heateo toetaja, mõttekoja Praxis tegevjuht Urmo Kübar. Nagu investeerimise puhulgi, toob tulemuse järjekindlus ja läbimõeldus. 

Kuidas sa ennast annetajana iseloomustad?

Mind võib üsna mugavaks annetajaks lugeda. 10-12 aastat tagasi nende teemadega alustades katsetasin rohkem, et erinevaid annetusviise proovida. Näiteks korraldasin giving circle’id [annetusring, kus osalejad panustavad ühiselt mõne kokku lepitud algatuse heaks] või annetasin ühe euro iga maratoniks treenides joostud kilomeetri kohta ja muud sellist.

Praegu toimetan aga juba aastaid sama süsteemi järgi. Olen endale andnud lubaduse, et kõigist sissetulekutest, on need töötasud või investeeringud, annan kindla osa heategevuseks. Alustasin 10%-ga, praegu olen 15% peal. Ja siis kord aastas enne annetamistalguid – see muidugi võiks toimuda ka muul ajal, lihtsalt ma olen selle päeva valinud – arvutan selle summa välja ning kõige suurema osaga toetan Heateo Sihtasutust.

Lisaks on mul paar väiksemat püsiannetust ja selliseid, mida nimetan viisakus-annetusteks – näiteks kui mu vanal koolil on vilistlaste abi vaja, sõber palub sünnipäevakingi asemel mõnd ühingut toetada vms. Viimased on juhuslikud ja väikesed summad, millest ma ka midagi ei oota. Küll aga on suuremate annetuste puhul oluline, mis muutust nende abil saavutada saab.

Millist muutust sina annetajana nügida püüad, milliseid arenguid annetamismaastikul näha soovid?

Mulle on oluline annetuste koguja tegevuse läbimõeldus, millega tihedalt seondub tõenduspõhisus. Et mis probleemi ta lahendab, miks just seda ja sellisel moel ning kuidas ta teab või teada saab, kas see lahendus toimib.

Ise eelistan toetada algatusi, mis pühenduvad probleemide ennetamisele süsteemi tasandil vastandina lihtsalt tagajärgede leevendamisele või üksikjuhtumite lahendamisele. Seepärast hindan ka ühinguid, kes oma kommunikatsioonis suudavad rääkida valdkonnast, probleemist ja lahendustest tervikuna ega jutusta ainult emotsionaalseid lugusid. Muidugi, kõik annetuste kogujad teavad, et konkreetsete abivajajate lood töötavad hästi ja on omal kohal näidetena, aga üksinda on nad lihtsalt juhuslikud õnnetud lood. Kas mingi juhtum läheb viraalseks või on telegeeniline, ei pruugi olla üldse seotud sellega, kui paljusid inimesi sama probleem mõjutab ja kui suurel määral – millest peaks lähtuma, kui me soov on oma võimaluste piires maksimaalselt kasulik olla.

Kui meil läheb fookus liialt nende hingeminevate lugude peale, oleme libedal teel, sest see kujundab annetajate arusaama ja ootusi heategevusest. Järgmine kord vajame sama tõuke saamiseks veel dramaatilisemat juhtumit ja veel emotsionaalsemat jutustamist. See pole areng, mille poole peaks püüdlema.

Üksikjuhtumid vajavad muidugi ka lahendamist ja see on osa heategevusest, aga annetajatena saame me teha märksa rohkem. Mitte ainult osta jõulukinki puudustkannatava pere lapsele, vaid lahendada põhjuseid, miks ikka nii paljude laste jõulurõõm sõltub juhuslike võõraste lahkusest.

Millised valdkonnad sinu hinnangul enim annetajate tähelepanu vajavad?

Sellist tööriista ei ole ega ilmselt ka tule, kuhu kõik valdkonnad ja probleemid sisestada ning saada tulemuseks vaidlustamatu edetabel. Mõõta ja võrrelda saab enamikku asju, aga tulemus sõltub sellest, kuidas küsimusi püstitad ja mis mõõdikuid kasutad.

Mind on enim mõjutanud efektiivse altruismi lähenemine, mis seab esiplaanile võimalikult paljude inimeste kannatuste vähendamise. Selle järgi on üldiselt mõjusamad näiteks tervise ja haridusega seotud lahendused, samas kui näiteks kultuurivaldkonnal – mis mõne teise mõõdupuu järgi jällegi üldse me eksistentsile mõtte annab – oleks vähe võimalust kõrgelt skoorida.

On kohti, kus mõju on suhteliselt hästi mõõdetav ja eri sekkumised võrreldavad – näiteks üks organisatsioon lahendab koolikiusamist (mis mõjutab väga paljude inimeste edasist elukäiku) ühel viisil, teine ja kolmas mingil muul moel, ning tegelikult saab mõõta, mis tulemusi keegi saavutas, milline lahendus toimib paremini ja milline vähem või üldse mitte. Pannes sinna kõrvale rakendamise maksumuse, saame vaadata kuluefektiivsust saavutatud muutuse kohta.

Selle kõrval jälle on rida kohti, kus asjad ei ole nii lineaarsed – näiteks huvikaitse. Kui sul õnnestub oma idee muuta valdkonna üldrakendatavaks poliitikaks, on selle mõju võrratult suurem. Võrdle näiteks MTÜ Nähtamatud Loomad tegevust üksikute puurikanade vabaks ostmisel ja puurikanade pidamise keelustamist. Samas sõltuvad huvikaitsetöö tulemused demokraatlikus ühiskonnas nii paljudest asjaoludest ning tegevused, mis ühes olukorras toovad edu, ei pruugi toimida teises, mis muudab mõju hindamise tulevikku vaatavalt üsna mõttetuks.

Ning muidugi on oluline ka kolmas ja kõige raskemini mõõdetav, kodanikuühiskonna tasand, kus on tuhandeid organisatsioone ja algatusi, mis annetuste toel tegutsevad. Ükshaaval võetuna ei ole suurt vahet, kas kuskil külas mingi üritus toimus, talgupäev tehti, pink või mälestuskivi avati vms. Aga kui neid asju enam üldse ei toimuks, oleksime ühiskonnana suures hädas.

Eks annetajana tulebki neid võrdlemise ja mõõtmise raskusi teadvustada ning teha valikuid, mis ikkagi paljuski tuginevad su väärtustele ja arusaamale ühiskonnast. Aga nendest teemadest rääkimine aitab kindlasti asju läbi mõelda ja selle pinnalt siis targemaid valikuid teha.

Kuidas sulle tundub, kas annetamisest räägitakse Eestis piisavalt? Kui teadlik annetaja Eesti inimene on?

Kui võrrelda teise rahatarkust nõudva tegevuse, investeerimisega, siis ütleksin, et kaugel sellest, et piisavalt. Kui mul on investorina soov oma vara kasvatada, aga teadmisi ja kogemusi napib, leidub müriaad õpikuid, kursuseid, teenusepakkujaid, konsultante, podcaste, foorumeid, kogemusklubisid, tootluste võrdlusi ja mida kõike veel. Annetamisalane teadlikkus on sellega võrreldes ikka veel päris lapsekingades. Aga me edeneme ja märke nõudluse tekkimisest sellise info järele täitsa on.

Samas mulle näib, et suur osa investeerimiskogukonnas antavatest soovitustest on samavõrd toimivad ka annetamise puhul, mida võib ju ka nimetada sotsiaalseks investeeringuks. Tuleb teadvustada riske ja oma riskitaluvust, oma toetuste “portfelli” pole mõtet liiga ära killustada, kasuks tuleb järjepidev tegutsemine ja liigse tõmblemise vältimine ja nii edasi. Ning tulu, mis annetamisest nii ühiskonnale kui lõppeks ka annetajale selle ühiskonna liikmena tõuseb, pole kindlasti mitte väike.

Kui sa Eesti annetamisstatistikat analüüsid ja annetamismaastikku laiemalt hindad, siis kus sa potentsiaali näed?

Ma näen andmeid annetuste kohta loomulikult anonümiseeritult, aga teades, palju ise annetan, olen huvi pärast ennast teistega võrrelnud. Eri aastatel on mu koht olnud kusagil 200. ja 300. vahel. Et ühe vabaühenduse palgatöötaja on Eesti mõnesaja suurema annetaja hulgas, näitab mu meelest, et ega meil asjad mõtteviisiga ikkagi hästi ole. Kui võtta kõrvale Äripäeva rikaste TOP500, leiab samalt positsioonilt inimesed, kelle vara on kümnetes miljonites eurodes.

Muidugi pole kellegi teise otsustada, kui palju inimene tajub, et tal on võimalik anda. Aga tasub teadvustada, et annetamine ei tähenda üksnes pisikesi summasid üksikjuhtumite lahendamiseks, vaid annetajatena saame aidata ellu viia suuri ja vajalikke süsteemseid muutuseid. Ühiskondlikke probleeme mõjusalt lahendavaid vabaühendusi tasub nende töös toetada, teha seda järjepidevalt ja suuremate summadega.

Potentsiaali on kindlasti ka vabaühendustel endil, eeskätt nende suutlikkuses oma tegevusi arendada. Eestis on miljoni või mõne suuruse eelarvega vabaühendus juba märkimisväärselt suur organisatsioon. Aga kui mõelda probleemidele, mida nad lahendada soovivad, pole need summad üldse enam kuigi suured.

---

Urmo eestvedamisel sündis 2016. aastal Vikerraadios päevakommentaaride sari Heategevuskool. 9-osalist saadet saab kuulata siit. Soovitame!