Swedbanki blogilugu: koolijuhid keset märkamise kultuuri
Sel aastal on meie Haridusjuhtide Praktikaprogrammis mitu ettevõtet, kes osalevad juba teist korda – ja see valmistab ainult suurt rõõmu. Nende seas on ka Swedbank, kus toimetavad lausa kaks mentorpaari. Tänaseks on organisatsioonisisene programmi osa lõppenud ja koolijuhid on taas sukeldunud kooliellu, kuid programm tervikuna kestab veel edasi, lausa sügiseni välja.
Mentorpaarid jätkavad omavahelist suhtlust ja mõtete vahetamist. Koolijuhte toetab ka oma coach Fontesest ning koos teiste programmis osalejatega toimuvad mitmed rühma(virtuaal)kohtumised, töötoad ja kovisioonid.
Swedbankis kuus aastat töötanud personalijuht Ülle Matt võttis oma hoole alla Izabella Riitsaare, Tallinna Pae Gümnaasiumi direktori. Üllel on mentorlusega väga soojad suhted, seda tõestab enam kui 15 aasta pikkune tegutsemiskogemus. Izabella on pea kogu elu veetnud hariduse valdkonnas; tal on olnud muljetavaldav 40-aastane tööstaaž õpetaja ja koolijuhina.
Piia Laurson on Swedbankis olnud 23 aastat ja täna juhib ta eraisikute finantskeskuse üksust. Piial on mentorluskogemus nii majasiseses kui ka -välises kontekstis. Tema mentorpaariliseks sai Andrus Murumaa, Valga Gümnaasiumi direktor, kes on praeguses ametis olnud kuus aastat. Samuti on ta varasemalt tegutsenud nii põhi- kui kutsekoolis.
Järgnevas loos jagavad kõik neli osalejat oma vaadet saadud kogemusele, mida antud programm nendele õpetas ning millised olid kõige toredamad ja meeldejäävamad seigad praktikaperioodi vältel.
Izabella ja Andrus, mis teid kannustas osalema Haridusjuhtide Praktikaprogrammis?
Izabella: Kuulsin sellest tegelikult juba esimesel aastal, aga mõtlesin, et las teised katsetavad ära, siis tean, mis seal toimub ja kuidas nendel läheb. Asja vastu tekkis suurem huvi siis, kui osalesin ühel sündmusel, kus toimus koolijuhtide töötuba ning seal jagasid eelmise aasta osalejad oma kogemust.
Kui teist lendu asuti kokku panema, siis ütlen ausalt, esmalt mõtlesin – kas osalejatele on vanusepiirang ka? Seejärel mõtlesin, ah, kas mul on seda kõike ikka vaja? Ja lõpuks jõudis minuni Tallinna Haridusamet, kes soovitas osa võtta. Võtsin mõtlemisaega ja viimaks osutus mu abikaasa selleks kannustajaks.
Andrus: Koroonast tingitud eluolu ja distantsõppe periood tekitasid juba möödunud kooliaasta lõpus tunde, et tahaks midagi teistsugust teha, mis annaks särtsu juurde. Septembris riigikooli juhtide pidulikul avaaktusel vestlesin oma otsese juhiga teelahkmest, kus parajasti viibisin ja tema viitaski sellele programmile. Kandideerisin, kodustele ei rääkinud – tahtsin jätta võimaluse üllatamiseks.
Milliste ootustega suundusite praktikale?
Izabella: Koheselt ma ei osanud mingeid ootusi panna, aga Fontes aitas mõtete seadmisel ja sõnastamisel. Suurim valdkond oli mu jaoks personal, sest inimesed on kooli jaoks olulisim ressurss. Tahtsin näha, kuidas see osa toimib mujal ettevõtetes, alates värbamisest ja töötajate kaasamisest ning lõpetades muutuste juhtimise ja karjääri kujundamisega.
Andrus: Mina tulin otsima näiteks seda, kuidas pangas koostöövestluseid (teise sõnaga arenguvestluseid) tehakse ja mil moel jõuda nende käigus pealispinnast sügavamale. Veel oli mu jaoks teemaks eneseväljendusoskus ja selle parimad praktikad. Aga loomulikult olen ma siit saanud rohkemgi, kui esialgu julgesin arvata või loota. Ainus, mida pole saanud kogeda, on see kontorielu ja sealne meeleolu. Sellest on küll ülimalt kahju, aga ju pidi nii minema.
Kas see programm võiks sobida kõikidele koolijuhtidele?
Izabella: Absoluutselt. Mitte ainult koolijuhtidele, vaid ka lasteaiajuhtidele. Me elame veidi omas mullis. Loomulikult kohtutakse ametikaaslastega, vahetatakse kogemusi ja arutatakse, käiakse ka koolitustel ja välisreisidel. Kokkuvõtteks on see ikka ja alati sama valdkond. See praktikaprogramm annab võimaluse minna raamist välja. Tõsi küll, mõned protsessid on kindlasti sarnased, aga mujal näed, et asju saab teha teistmoodi. Need teadmised annavad uut energiat ja võimaldavad midagi oma organisatsiooni arenguks ära teha. Osalemine eeldab muidugi proaktiivsust, tahet ning eesmärkide seadmist.
Andrus: Võiks ju lakooniliselt vastata – kindel jah. See on nagu poeskäik, kust ma ei osta sünnist surmani ainult piima ja leiba. Kui mul on isu šokolaadi järele, siis ma ostan seda ka. Mõtlen, et miks me alati oma isiklikku arengusse ei suhtu samamoodi? Nii Haridusjuhtide Praktikaprogramm kui ka muud võimalused on need maiuspalad, mida aeg-ajalt tasub menüüsse juurde võtta.
Kui te võrdlete koolijuhi ja ettevõttes tegutseva juhi tööd, siis kas need on sarnased või sootuks erinevad? Palun avage tausta.
Izabella: Juhtimisprotsessid ja -valdkonnad on sarnased, samas mastaabid on erinevad. Kui pangas tegutseb personaliüksuses mitu inimest, siis koolis on direktor, kes tegeleb nii värbamise, koolituskalendri koostamise kui ka arenguvestluse läbiviimisega. Koolis koondub korraga rohkem ülesandeid, ja selle võrra ka vastutust, ühe juhi kätte.
Andrus: Nõustun, see on suuresti sarnane. Samas, kui pangatöötajal, olenemata konkreetsest ametikohast, on enamasti suhe oma ülemuse, meeskonna ja kliendiga, siis koolijuhil on neid liine ja rolle rohkem. Koolijuhi roll kestab justkui 24/7, see on tugev eluidentiteedi osa ja suure missiooniga töö.
Mis oli praktika ajal teie ahhaa-moment?
Izabella: Ma nautisin koosolekutel osalemist ja siis paralleelselt meenutasin juhtkonna kohtumisi koolis. Tegin endale mõttes kohe märkuse: koosolekud ei pea olema nii ametlikud ja tõsised, soe suhtlus muudel inimlikel teemadel võiks ka käia asja juurde.
Veel jõudsin ma arusaamani, et jah, tulemus on oluline, kuid sama tähtis on teekond sinna jõudmisel. Mõelda tuleb laiemalt, kes on osa teekonnast, sh töötajad ja nende pered. Naudime seda, siis eesmärgid täituvad ka.
Andrus: Kuidas on võimalik, et inimene on siin nii märgatud? Erinevaid vestlused ja koosolekud jõudsid pea alati välja sinna, et keegi saab kiidetud. Kuskil ei saa ju olla tehislikku ABC käitumismanuaali. See märkamise ja tunnustamise kultuur ei teki üleöö, see vajab tööd ja aega, kuid selle teadmise soovin kindlasti endaga kaasa võtta.
Ja väärtused. Nendest rääkimine, nende põimimine igapäeva tegemistesse. See on üliäge ega mõju mitte kuidagi kunstlikuna.
Lisaks sellele ka mõni üllatusmoment?
Izabella: Kui Ülle sai oma tiimiga suure tunnustuse osaliseks, siis nad omavahel tegid sellise videokohtumise, kus kõik osalesid oma kohvi ja koogiga. Tunti siirast rõõmu meeskonna ja saavutuse üle. See oli nii super. Tõdesin, kui südantsoojendavaid asju saab korraldada ka distantsilt.
Andrus: Mind liigutas ettevõtte avatus. Mind koheldi kui pereliiget, räägiti avatud kaartidega ja jagati kõiksugu kogemusi, ka ebaõnnestumisi. Seesugust avatust koolisüsteemis väga tihti ei kohta.
Milliste koolijuhtidena te kooli naasete?
Izabella: Lendan sinna veel suurema entusiasmiga! Energia pulbitseb, käed sügelevad ja tahan kohe tegutsema hakata. Teadmiste pagas ja soov midagi ära teha on niivõrd suur. Pean kindlasti mingid piirid seadma, aga mul on kolm põhilist valdkonda, millega asun toimetama: personal, väärtused ja eesmärkide püstitamine nii organisatsiooni, tiimi kui ka individuaalsel tasandil. Need on suured asjad, igaühel alamteemad ning tegemist on kõvasti.
Andrus: Ma arvan, et ma ei tõtta enam koheselt lahendusi pakkuma, vaid lasen küsijal ise jõuda mõningate vajalike vastusteni. Kindlasti tuleb minuga kaasa väärtuste teema ja selle tähtsustamine. Lisaks olen saanud oma emotsionaalsusesse vunki juurde, enam ei ole ainult poker-face tüüpi reaktsioon.
|
|
|
Nüüd on muljetamise järg teie käes, Ülle ja Piia. Palun jagage esmalt, mis tundus teile Haridusjuhtide Praktikaprogrammis nii põnevat, et olite valmis mentorina osalema?
Ülle: See on mingil määral missiooniprojekt, mis paneb südame põksuma ja pirni peas põlema. Ma saan anda omalt poolt midagi, et arendada Eesti koolielu ning teha seda läbi ettevõttes kogetud praktikate ja kogemuste. Osalen sel aastal teist korda, kusjuures eelmisel aastal tuli see võimalus ka kuidagi nii kiiresti ja polnud kaua aega vaagida. Lõpuks läks kõik loomulikku radapidi ja see soov tuli iseenda seest.
Teine aspekt on koostöö arendamine ettevõtte ja koolide vahel. Me teeme seda igapäevaselt mitmest vaatest, näiteks kutse- ja kõrgkoolidega, kuid see praktikaprogramm võimaldab paremini näha ka põhikooli ja -gümnaasiumimaailma.
Piia: Teadsin kaugemalt vaatajana, et selline asi on olemas, kuna Swedbank osales ka eelmisel aastal. Ülle koos Terjega, kes on meil selle programmi koordinaator, suutis minus aga suurema huvi tekitada.
Kui te vaatate sellele programmile tagasi, siis mis märksõnad esimesena pähe tulevad?
Piia: Kui Andrus liitus meiega, siis esimese asjana ta ütles, et ta pole seda tüüpi inimene, kes oskaks pikalt kuskil ekraani taga olla ja istuda. Meie praktika oli suuresti ikkagi digitaalne, mida nõudis aktuaalne koroonaelu. Eks seda oligi keeruline ette kujutada. Ja siis teisel praktikanädalal oli mul oma juhtide tiimile planeeritud arengupäev, mis kestis terve päev ja leidis aset Teams’is. See väljapääsmatu olukord oli sündmus, mis positiivses mõttes suutis murda ühe eelarvamusliku barjääri. Andrus tundis, et aeg möödus lausa lennates ja ta oli igati aktiivne panustaja, diskussioonides osaleja.
Ülle: Mul on eelmisest aastast kogemus, kus saime oma mentiiga päriselus suhelda ja koos kontoris viibida. Sel juhul saab kõik toimuda orgaaniliselt, kuid nüüd oli teada, et vajame väga head plaani, kuidas me kaasame ja loome maksimaalselt väärtust digikanalite kaudu. Avatus ja rääkimine tekitavad mõlemal osapoolel koheselt hea tunde, sh ka ootuste ja hirmude jagamine. Samuti on oluline toetav meeskond. See on olnud energiline, aktiivne ja õppimist täis aeg. Minu arvates on see olnud väga hästi õnnestunud praktika kõikide osapoolte jaoks.
Mis ootustega te praktikale suundusite?
Piia: Mul ei olnud palju mahti mingeid konkreetseid ootusi seada. Pigem mul oli veidi hirm. Ühelt poolt kogu eluolu ees, et meil peab olema hea plaan digitaalselt toimetamiseks. Teisalt ka see, et kas see kolm kuud ettevõttesisest praktikat koolijuhi jaoks on piisavalt huvitav. Õnneks ükski hirm pole saanud reaalsuseks ja meil Üllega on ka abistavad taustajõud, kes praktikaprogrammi panustavad.
Kuna ma olen olnud ühes ettevõttes pikka aega, siis mõtlesin, et äkki saan majavälise juhi kaudu uusi mõtteid, teistsuguseid ideid ja vajalikku kõrvalpilku erinevatele tööteemadele. Tänaseks saan öelda, et see on olnud nii mulle kui mu tiimile igati arendav kogemus.
Ülle: Kindlasti eelnev kogemus loeb. Mul olid konkreetsed ootused iseendale: kuidas ma saaksin olla parem ja kasulikum mentor. Sel korral ma mõtlesin laiemalt ette organisatsiooni kontekstis, kuidas see tervik saab koolijuhi praktikat toetada.
Kas teil tekkis ka mõni hea idee või üllatuse moment selle perioodi vältel?
Ülle: Kohates enda vastast sellist koolijuhti, kes on täis indu ja tahet, kes on valmis minema kooli tagasi ja tegema asju teisiti, kes on valmis keerama uue lehekülje pärast nii pikaaegset kogemust – see tekitab kerged külmavärinad. Ma ei tea, kas ma ise seesuguses rollis suudaks sama otsustuskindlalt toimetada ning näha end kõrvalt. See paneb mõtlema küll.
Kui vaadata haridusmaailma konkreetsemalt, siis see on väga tore, et koolijuht on valmis vastu võtma muutusi. Ta mõtleb oma olukorras lastele ja nende vanematele, täpselt nii nagu me pangas mõtleme oma klientidele.
Ma sain omale ikkagi kõva kogemuste pagasiga koolijuhi Izabella, kellega arutada erinevaid situatsioone ja praktikaid. Ta tõi nagu mingit jõudu meie sekka. Ma kohati täitsa tundsin, kuidas ta tegutseb juhina ja aitab mul ka tiimi juhtida. Meie iganädalased jutuajamised olid alati värskendavad.
Piia: Meil oli meeskonnas teemaks pakkumiste koostamine klientidele. Sel teemal tõi koolijuht Andrus sisse väga hea soovituse – mõnikord tasub kliendile välja käia rohkem variante, et tal oleks valida ja võimalus ise veidi enam kaasa rääkida.
Mida te oma koolijuhilt õppisite?
Ülle: Tema julgus. Julgus tegeleda asjadega, mis esialgu tekitasid hirmu. Tema valmisolek. Õppida, praktiseerida, viia otsuseid ellu. Tema teotahe. Ta kõrvutab meie ettevõtte ja oma kooli praktikaid ning analüüsib juba tegevuse käigus, mida koolis rakendada ja sellesse töösse implementeerida.
Piia: See sarnaneb Ülle poolt mainitule. Avatust ja julgust rääkida nii muredest kui lahendustest ning olla avatud lahendustele, ammutada teadmisi kõikvõimalikest olukordadest. Kogu see programm nõuab osalejalt küpset suhtumist ja kõrget motivatsiooni.
Kas ja kuidas – läbi praktikaprogrammi saadud kogemuse – te teete oma edasises tööelus teistmoodi?
Ülle: Ma proovin mingeid asju rõhutatult teha rohkem. Pöörata tähelepanu headele asjadele, mida enam tihtipeale ei märka, kuna need on ettevõtte DNA-s nii tugevalt sees. Ja Izabellast inspireerituna sain häid võtteid, kuidas edaspidi korraldada tööandja väärtuspakkumisega seotud koolitusi.
Piia: Ma arvan, et sain paljudele asjadele pigem kinnitust. Kui koroonapiirangud leevenevad, tahaksin kindlasti minna Andruse kooli ja kohtuda tema meeskonnaga. See valdkond on huvitav ja ma usun, et meie kogemusest võib kujuneda pikaajalisem koostöö.
Jaga
