SPIN programmi juht Keit Fomotškin: Mõju on meie valuuta

08.02.2017

SPIN on spordil põhinev ennetusprogramm noortele, mis koosneb jalgpallitreeningutest ja sotsiaalseid oskusi arendavatest sessioonidest. See on hea näide sellest, kuidas suured ambitsioonid ja reaalne soov ühiskonnas midagi paremaks teha, viivad edu ning õigete inimesteni. Pirkko ja Kärt vestlesid Keiduga programmist üldisemalt ning tulevikuplaanidest.

SPIN programm on kolme aasta jooksul teinud läbi väga kiire arengu –
meil läks pea üks aasta, et programm Eesti jaoks välja töötada, pool aastat, et
programm Tallinnas piloteerida ja aasta, et seda ellu viia ja siis algas juba
laienemine. Täna olete ja tegutsete juba kolmes linnas ja olete Heateo
portfellist väljumas. See on erakordselt kiire areng. Mis on SPINi ja Sinu edu
saladus?

Kirg ja ambitsioonikus. SPIN-i
ülesehitamine ja pidev arendamine on olnud ja on jätkuvalt minu elu ägedaim
võimalus ja teen seda suure kirega. Kui inimene leiab enda jaoks elu võimaluse,
siis ongi iga päev väga äge! Püüdleme sisus aina paremat kvaliteeti ja soovime
pidevalt juurde õppida. Kokkuvõttes viibki see ambitsiooni kõrgele.

Väga olulised on need inimesed,
kes üheskoos SPIN-is töötavad. Meil on olnud võimalus panna kokku äge meeskond,
mille liikmed on ülimalt erinevad, aga neid ühendab soov panustada noortesse, kellel on vähem
võimalusi. Ja eriti väärtuslik on see, et väga suur osa meie inimestest võtab
SPIN-is töötamist ise kui arenguprogrammi, ehk nad saavad ise väga väärtusliku
kogemuse.

Kui suur teie meeskond täna on ja kes seal töötavad?
Täna teevad väga suure töö
ära jalgpallitreenerid ja tugispetsialistidest abitreenerid, keda on kokku 25. Meie
keskses tiimis on veel Snezana Stoljarova ja Andrei Liimets. Snezana on
erialalt spordipsühholoog ja ta hoolitseb nii programmi sotsiaalsete oskuste
sessioonide sisumaterjali väljatöötamise kui tiimide konsulteerimise ja
toetamise eest nende elluviimise käigus. Andrei tegeleb peaasjalikult
kommunikatsiooni, osalejate värbamise ja koolidega suhtlemisega.

Noortega väga lähedalt seotud
veel ligi 25 politsei kontaktisikut, kes käivad regulaarselt enda grupi
noortega tegevusi kaasa tegemas. Samuti nii Eesti Jalgpalli Liit kui ka
jalgpalliklubid FC Flora, FC Levadia, JK Järve ja JK Narva Trans.

Suurteks koostööpartneriteks on koolid.
Täpsemalt sotsiaalpedagoogid, klassijuhatajad, koolide direktorid. Kusjuures
senine kogemus näitab, et kui kooli võtmeisiku – sotsiaalpedagoogiga – on koostöö ja klapp hea, siis nendes koolides
õppivate noorte jaoks õnnestub programm paremini.

Mu peas tiksub kogu aeg teadmine,
et meie ümber on nii palju võimalusi sünergiaks. See on ka SPIN-i üks väärtusi,
et me loome noortele tugivõrgustiku ja kaasame partnereid, kes muidu puutuvad
nende noortega kokku tagajärgede kontekstis. Me püüame panna kõiki ühise
eesmärgi nimel tööle, milleks on anda noortele eluks vajalikke sotsiaalseid
oskusi ning vähendada nende riskikäitumist. Minu jaoks juhina on põhiväljakutse
see, kuidas nii suurt hulka inimesi ja koostööpartnereid, kelle jaoks see ei
ole põhitöö, hoida pidevalt põlemas.

Kes on noored, keda SPIN programm toetab?

Noored, kes elavad riskioludes,
omavad vähem võimalusi osaleda huvitegevustes ja viljelevad enam riskikäitumist
– näiteks kellel on käitumisprobleemid, õpiprobleemid, laiemalt kokkupuude politseiga
või perekond ei ole nii toetav, kui võiks olla. Me usume, et need on noored,
kellel on võib-olla kõige suurem potentsiaal üldse, see tuleb lihtsalt üles
leida ja seda tuleb osata arendada.

Kuidas SPIN programm nende noorte elusid mõjutab?

Ühelt poolt see, et me pakume
neile kolm korda nädalas toetavat ja arendavat keskkonda. Nendega tegelevad professionaalsed
ja usaldusväärsed täiskasvanud. Noortel on võimalus tegeleda spordiga, mis
neile meeldib, tunda ennast õnnelikult ja turvaliselt. Lisaks arendame noorte
sotsiaalseid oskuseid ja seome need võimalikult hästi ära jalgpalli kui
meeskonnamänguga. Jalgpalli kaudu on võimalik teoorias õpitud teadmisi, näiteks
üksteisega arvestamist, enesejuhtimist ja enesekontrolli, eesmärkide seadmist,
emotsioonide kontrollimist, positiivseks liidriks olemist, kinnistada. Kahe elluviidud
hooaja tagasiside näitab, et noored ise hindavad programmis kolme aspekti –
arendavaid jalgpallitrenne,

inspireerivaid ja avatud treenereid ning võimalust
õppida uusi teadmisi

ja oskusi. See on meie jaoks väga suur tunnustus.

Foto autor: Maria Laanjärv

Millised on täna olnud mõned SPIN-i edulood, mis sind innustavad?

Tegelikult kõik lood, mis
näitavad noorte arengut nii meie programmis kui ka koolide ja politsei
vaatenurgast. Aga üks minu lemmikuid on
esmapilgul justkui pisike muutus. See on lugu paarist noorest, kes kaks kuud
peale SPIN-programmi tulemist hakkasid koolis personalile „Tere“ ütlema inimestele,
kellele nad ei olnud kaheksa aastat seda öelnud. Viisakus ei ole sotsiaalne
oskus, millele me oleme peamiselt orienteeritud. Samas on see väga inspireeriv
näide pisikestest muutustest, mis loovad eelduse suureks muutuseks.

Sisulisemalt need lood, kus
noored on parandanud oma käitumist ja õpitulemusi koolis. Kahest noorest, kes liitusid SPIN-i programmiga, said oma klassi parimad õpilased. Kõiki muutusi ei saa loomulikult panna
ainult SPIN-i arvele. Positiivsed muutused on enamasti seotud paljude
faktoritega, kuid meie saame anda enda vajaliku panuse ja loota, et see annab
vajaliku positiivse tõuke pikaajalisemaks muutuseks. Tegelikult me ka lihtsalt
ei looda, vaid mõõdame programmi mõju noortele.

Kuidas te tagasilöökidega toime tulete?

Meil on meie väärtused: avatus,
aktiivsus ja hoolivus ning nendest lähtume kogu oma töös, ka tagasilöökide
korral. Üks muresid on see, kui aktiivselt noored meie programmis käivad ja
kuidas toimetada siis, kui nad ära kaovad.

Treenerite ja abitreenerite jaoks
on alati raske see, kui noor programmist lahkub. Isegi siis, kui see noor leiab
enda jaoks tee professionaalse jalgpalliklubini, mis on tegelikult edulugu. Need
noored kasvavad treenerite ja abitreenerite südamete külge, täpselt nagu
õpetajatelgi. Aga valusaim on siis, kui me teame, et noorel on elus raske ja meie
võimuses ei ole seda muuta. Me proovime alati neid toetada ja mitu korda tagasi
kutsuda. Räägime sellest, et SPIN on nende jaoks avatud. Ja kui meil ei õnnestu teda programmi tagasi
saada, siis paraku tulebki vahel käed üles tõsta ja tõdeda, et me ei saanud
aidata.

Tagasilöökidega toimetulekuks ja
keerulistest olukordadest õppimiseks toimuvad tiimidele regulaarsed
supervisioonid. See on osa tiimi toetamise süsteemist,
mis on eesmärkide saavutamiseks ülioluline. Supervisioonid ja täiendkoolitused
on programmi treenerite ja abitreenerite arendamiseks ja motiveerimiseks, et
süvendada baaskoolitustel õpitud oskusi, töötada ühiselt läbi treeningute (sh
eluoskuste sessioonide) elluviimisel kogetud keerulisi juhtumeid, teha rollitreeninguid,
jagada gruppidega töötamisel tekkinud positiivseid kogemusi jms.

Mainisid enne mõju hindamist. See on midagi, mis eristab SPIN programmi
paljudest teistest. Kuidas te mõju hindate?

Treenerid
hindavad noorte arengut igas trennis kolmesel skaalal. Lisaks saame koolidelt nii
hooaja alguses kui lõpus tagasisidet noorte käitumise, koolikohustuse täitmise
ja hinnete kohta. Noored ise hindavad nii programmi kui enda arengut.

Laiem mõjuanalüüs
veel käib. Esialgsete tulemuste põhjal võime öelda, et ühe aasta programmis
aktiivselt osalenud noorte puhul paraneb käitumine koolis keskmiselt 10% ja
õpitulemised 7% võrreldes vastavate näitajatega enne SPIN-programmiga
liitumist.

Mõju hindamine
on nii meile endile ja meie peamiste partnerite jaoks oluline, sest näitab ära,
kas sellisel viisil sekkumine tõepoolest parandab noorte arengupotentsiaali
realiseerumist. Seepärast toongi vahel antud teemast rääkides võrdluse, et
ettevõtete tulemusi näitab kasum, vabaühenduste tulemusi mõju. Mõju on meie peamine
valuuta ja selle hindamisega tuleb süstemaatiliselt tegeleda.

Mida on vaja, et nende laste jaoks probleemid laheneksid?

Teadlikumaid, turvalisi ja
mitmekesisemaid keskkondi, kus noored saaksid tuge ja oma hirmudest üle. Ja
veel varasemat märkamist ja toetavat sekkumist. Lisaks sellele usku ja
hoolimist. Kahjuks näeme täna üsna sageli, et need inimesed, kes peaksid
lastesse eneseusku süstima, on ise selle kaotanud. Nad ei usu, et maailmas on
vahepeal nende noorte aitamiseks midagi uut välja mõeldud ja et neid lahendusi
tasub proovida. Ja see toob meid selleni, et osa neid, kes peaksid olema
varajaste märkajate ja toetajate rollis, on paraku ise läbi põlenud.

Minu meelest võib üks põhjus olla
selles, et need inimesed, kes tegelevad tagajärgedega, ei kuule piisavalt palju
tunnustust ega tunne, et nende töö on
oluline või muudab midagi. Seetõttu peame tunnustamist oma töö juures väga
tähtsaks.

Te tegutsete täna lisaks Tallinnale ka Ida-Virumaal. Septembris avasite
grupi Kohtla-Järvel ja nüüd jaanuaris grupi Narvas. Kuidas sa senist laienemise
tempot kommenteerid?

Üle mõistuse kiire. Oleme seni
laienenud aasta võrra kiiremas tempos kui me kaks ja pool aastat tagasi plaane
tehes unistasime. Ja sellega kaasneb muidugi oht, et kvaliteet hakkab kannatama.
Hetkel ongi üks peamisi suuri teemasid, kuidas korraldada kiirele
laienemisperioodile vaatamata tööd nii ümber, et kvaliteet ei kannataks. Oleme
väga fokusseeritud ja anname endast parima. Mõnda aega peame laienemisega
vahet. Kuigi huvi mitmetest Eesti paikadest jätkuvalt näidatakse.

Kas programmi käivitamine Tallinnas ja Ida-Virumaale on olnud erinev?

On ja ei ole. Protsessi mõttes
oleme juba kogenumad ja suudame programmi elluviimiseks vajaliku struktuuri
kiiremini üles ehitada. Töökultuur on ehk pisut erinev. Näiteks Ida-Virumaa
puhul on olnud vajalik üle kontrollida, kas oleme partneritega tööülesannetest
ja plaanidest ühtemoodi aru saanud. Teine hästi oluline asi on vene keele
oskus, mida Ida-Virumaal rohkem vaja läheb kui Tallinnas.

Samas oleme tajunud, et
Ida-Virumaal on meie programm rohkem oodatud. Näiteks mitmed sotsiaalpedagoogid
Narvas on öelnud, et nüüd on keegi veel, kes nendest noortest hoolib.

Sinu enda areng – mida Sa oled pidanud enda juures juhina arendama või mis uskumustest loobuma
või ümber mõtlema ?

Olen pidanud õppima vähem kõike
kontrollima ja rohkem usaldama neid inimesi, kes on mu ümber ja valikuid, mida
nad teevad. Varem, kui oli väiksem tiim, siis mul oli võimalus olla kõigis
protsessides sisulisemalt sees, aga enam pole see võimalik ja tegelikult ka
vajalik. Peamine on luua muutuste elluviimiseks vajalik keskkond, leppida kokku
eesmärgis ja anda tiimiliikmetele selle elluviimiseks nii vajalik vastutus kui
ka vabadus.

Meie tiim koosneb inimestest,
kelle põhitöö ei ole SPIN. Me ei kohtu iga päev, mõne treeneriga ma kohtun üle
kolme nädala. Samas telefoni teel suhtleme tihedamalt. Ma tahan teada, kas on
midagi, mis kripeldab ja mida saaks teha, et aidata neil asju paremini lahendada.

Foto autor: Andrei Liimets

Kui Sa mõtled tulevikule, siis millest Sa unistad? Kas Sinu ambitsioon
on katta kogu Eesti SPIN-i gruppidega?

Meie unistustes on mõned
piirkonnad ja kohad veel, kus SPIN programmi on kindlasti tarvis. Samas kogu
Eestis ei ole SPIN-i vaja. Rohkem on vaja süsteemset muutust spordi- ja
haridusvaldkonnas, kus sporti ei teha lihtsalt spordi pärast ja noorsportlaste
tippu viimise kõrval keskendutakse rohkem sellele, et noortest saaksid
ühiskonnas osalevad ja iseennast hästi juhtivad inimesed. Võti on treenerites ja
tegelikult ka koolide kehalise kasvatuse õpetajates, kes oskaksid erinevaid
spordialasid siduda eluks vajalike sotsiaalsete oskustega, olla avatud ning
tegeleda rohkem ka noorte vaimse poolega. SPIN saab selles osas kõigile üheks
eeskujuks.

SPIN-programmi Tallinnas ja Kohtla-Järvel rahastab Euroopa Sotsiaalfond ja Narvas Briti Nõukogu.

SPIN programmi juht Keit Fomotškin: Mõju on meie valuuta

Loe veel