Programmi Käpp ja Käsi uus tulemine
Viis aastat tagasi NULA inkubaatoris oma teekonda alustanud programm Käpp ja Käsi on teinud läbi põhjaliku arengu, mille jooksul on muutunud nii algne sihtrühm kui ka algatuse meeskond. Peamine eesmärk on aga jäänud samaks – aidata elus edasi nii endiseid kinnipeetavaid kui ka varjupaigakoeri. Tosin koera on jõudnud oma päriskoju ja üks programmis osalenud endine kinnipeetav on nüüdseks õppimas kogemusnõustajaks, et saatusekaaslasi vanglajärgses elus toetada. Uurisime algatuse ühelt eestvedajalt Sandra Liivalt, kuidas ta sellele teekonnale tagasi vaatab. Küsisime ka ühelt endiselt kinnipeetavalt, kuidas programm tema elu muutis.
Sandra, palun meenuta, kuidas Käpp ja Käsi alguse sai? Mis teid muu maailma sarnaste programmide puhul võlus ja kust tuli julgus katsetada sekkumist nii keerulises valdkonnas?
Käpp ja Käsi sai alguse ühest inspireerivast videost vanglakoerte programmi kohta USAs. See idee sütitas meid sõbrannadega omavahel mõtteid vahetama, aga sai tõelise hoo sisse, kui otsustasime hetkeemotsiooni ajel NULA inkubaatorisse kandideerida. Mida rohkem sarnaste programmide kohta uurisime, seda enam innustusime. Meile tundus see väga lihtne, loogiline ja mõjus lahendus ning tõtt öelda ei mõelnud me liiga pikalt selle peale, missuguse keerulise valdkonnaga end siduma hakkame. Pigem lähtusime põhimõttest, et kui maailmas on olemas programm, mille kohta on juba tehtud ka mitmeid teadusuuringuid, mis näitavad programmi potentsiaalselt positiivset mõju, et siis võiksime seda ka meie väikses Eestis proovida.
Millise muutuse on programm aja jooksul läbi teinud?
Unistasime esialgu sellest, et Käpp ja Käsi programmi läbi viia kinnises vanglas, kuid otsustasime testida programmi esmalt avavanglas karistust kandvate inimestega. Tänaseks on toimunud seitse Käpp ja Käsi kaheksanädalast programmi: neist kolm Tallinnas ja kaks Tartus avavanglas viibivatele inimestele, üks Tartus vanglast vabanenud ja majutusteenusel viibivatele inimestele ning üks Tartus tugiisikutele, kes toetavad oma töös vanglast vabanevaid/vabanenud inimesi. Iga kord, kui programm läbi saab, võtame kogu tiimiga kokku nii õnnestumised kui arengukohad, paneme need kirja ning teeme järgmiseks korraks vajalikke muudatusi.
Võrreldes esimeste kordadega oleme vähendanud erinevate teemade mahtu, mida osalejatega nii enesearengu vestlusringides kui koerte treenimise osas käsitleme. Vähem on rohkem! Tänaseks on Käpp ja Käsi erinevate keerdkäikude tulemusel jõudnud veelgi loogilisema arenguni: koolitame esmakordselt tugiisikuid, kes saavad edaspidi hakata programmi oma töös iseseisvalt kasutama. See tähendab, et tugiisikutele tekib üks lisavõimalus oma klientide toetamiseks ja nendega kontakti loomiseks.
Mis on aidanud Käpal ja Käel keerulisematest perioodidest läbi tulla ja püsima jääda?
Päris ausalt – need kaheksanädalased perioodid, kui programm päriselt toimub, sest siis näeme oma töö tulemust ja mõju nii inimestele kui koertele. See on ikka kirjeldamatu tunne, kui näed kõrvalt sideme tekkimist inimese ja looma vahel. Mõnes programmis tuleb see kohe eriliselt välja. Näiteks kui on sattunud kinnisem grupp, kellelt eelintervjuude ajal vastuste kättesaamine on natukene nagu tõmbaks neil tarkusehammast välja. Aga kui nad programmiga alustavad ja on nõus ka paduvihmaga olema väljas ja tegelema oma koeraga. Kui nad tervitavad kõiki Käpa ja Käe tiimiliikmeid naerusuiselt ja jutustavad oma kogemustest. Kui näed, kuidas neil tekivad pisikesed eduelamused. See on väga ilus tunne!
Meie eelmisesse programmi sattus mees, kellele valmistas selg häda ja me ei julgenud talle anda liiga äkilist või energilist koera. Nii sai ta enda kaaslaseks hoopiski pimeda koera. Ta oli oma koera suhtes üliarvestav ja hooliv, õppis kiiresti talle peatumisega märku andma, kui nad lähenesid trepile ning tundis ära erinevaid märke tema käitumises, oli oma looma jaoks täielikult mõttega kohal. Tema programm lõppes möödunud suvel ja see mees käib tänaseni varjupaigas igapäevaselt oma koeraga tegelemas. Sellised hetked ja lood aitavad läbi tulla ka keerulisematest perioodidest.
Ja muidugi võrratud meeskonnaliikmed, partnerid ja toetajad. Oleme ju tõesti algusest peale väga teadlikult ümbritsenud end inimestega ja organisatsioonidega, kes on oma valdkonnas väga pädevad. Oleme neile hästi ausalt tunnistanud, et meil on lihtsalt selline idee ja tegelikult teavad nemad valdkonna kohta palju rohkem kui meie. Selle tulemusena on sündinud hästi aus ja avameelne koostöö, kus me oleme kõik mõttega kaasas ja südamega panustamas. See ühine tegutsemine on ka kindlasti paljudest keerulisematest perioodidest aidanud edasi liikuda.
Käpp ja Käsi on nüüdseks Heateo Mõjufondi vilistlane – mida andis algatusele kolm aastat Mõjufondi portfellis?
See on kirjeldamatu! Aga ma siiski proovin, eks. Esiteks kindlasti hästi turvaline, toetatud ja hoitud tunne. Ma arvan, et ei ole olemas ühtegi teist sarnast toetajat, kes annaks algatusele lisaks finantsilisele toele päriselt sisulise kaasamõtlemise ja aitamise. Meil on olnud keerulisi perioode ja segadust, kuhu ja kuidas liikuda edasi, aga Mõjufondi kaasamõtlemine ja kohati ka kriitiliste küsimuste esitamine ja siis samas julgustav toetamine on aidanud siiski edasi liikuda.
Kui mõelda kolm aastat ajas edasi – kui suur on programmi mõju?
Tahan loota, et väga suur. Käpp ja Käsi kujunemisloos on olnud suur rõhk just programmi mõju hindamisel: oleme koostöös erinevate ekspertidega arutanud ja uurinud, kuidas seda teha. See on aidanud kujundada kogu programmi nägu ja olemust. Tahan loota, et need algusaegadel omaks võetud põhimõtted aitavad meil ka edaspidises arengus kujuneda programmiks, mida Mõjufond saaks uhkusega oma vilistlasena välja tuua. Igal juhul oleme muidugi ka väga rahul juba saavutatuga: neljal, sisuliselt naisel tänavalt, õnnestus erinevate partnerite abil tuua esmakordselt Eestisse programm, mis ühendab vanglas karistust kandvad inimesed ja varjupaigas viibivad koerad. Oleme alles tagantjärele mõistnud kui uskumatu Käpp ja Käsi olemasolu ikkagi on. Ja usun, et kui suudame ka edaspidi lähtuda oma töös sellest põhimõttest, et “ebaõnnestu kiirelt” ehk testida oma eeldused kiirelt läbi ja leida valdkonna ekspertide abil jätkusuutlik ja loogiline lahendus, on mõju kindlasti arvestatav.
Endine kinnipeetav Sille: Käpa ja Käe programm aitas harjuda eluga väljaspool vanglat
Sille, sina said vanglas olles võimaluse osaleda Käpa ja Käe programmis. Nüüd, pärast vabanemist, õpid ise kogemusnõustajaks, et aidata saatusekaaslasi. Kuidas programmis osalemine sind aitas?
Alguses oli raske kohaneda, aga mida rohkem käima hakkasin, seda paremaks läks. Armastan loomi ja mulle oli kõige olulisem see, et sain loomadega tegeleda ja aidata neile kodu leida. Minu teemaks on alati olnud usaldus ja sellised asjad. Aga mida rohkem käisin, seda rohkem nägin, et pean oma eluga midagi ette võtma ja ei saa niimoodi edasi minna. Andis julgust, tahtejõudu, et oma asjadega hakkama saada. Kui ma avavanglas olin, siis mitte niivõrd tööl käimine, vaid just Käpp ja Käsi oli see, mis mind aitas, et hakata harjuma eluga väljaspool vanglat.
Mis on varjupaiga koertega tegelemise juures sellist, mis on abiks tavaellu naasmisel?
See on seesama kohanemise teema. Ei tea kunagi ju, millist elu on inimene elanud või millist on elanud see koer. Peab kohanema.
Ei saa minna lihtsalt ja looma kallistada. Inimestega on ju sama. Kõigepealt pead looma tundma õppima ja tema usalduse võitma. Mul käis see päris ruttu. Sain noore koera – alguses oli ta küll arg, aga siis harjus ära ja koostöö sujus. Enne programmi lõppu sai koer koju ka.
Milliseid oskusi see sinus arendas?
Järjepidevust. Kui sa omale looma võtad, siis ta on su pereliige. Ei saa nii, et kui ei meeldi mingi asi, siis annad looma ära.
Kannatlikkust. Alguses mul näiteks kannatlikkust loomaga tegeledes ei olnud, aga kui aeg edasi läks, tuli kannatlikkus ja püsivus. Näiteks kui vanglast välja tuled, siis selle reaalsusega pole harjunud. Kõik tundub uus ja see hirmutab. Kui aga tegutsed ja aeg edasi läheb, hakkab ka elu sujuma. Ükskõik kui raske ka vahepeal on, alla vanduda ei tohi.
Usaldus. Mul oli murekohaks suhe tütrega. Käpa ja Käe programm aitas näha eelkõige iseennast, et milliste probleemidega tuleb mul tegeleda. Mida muuta, mida mitte ja millele rohkem tähelepanu pöörata, et lähedase usaldust võita. Mul võttis see aasta aega, kuni suhe paremaks läks.
***
Kõik algatused, mis pakuvad mõjusaid lahendusi ühiskondlikele probleemidele ning vajavad tegutsemiseks lisatuge, on oodatud Mõjufondile endast märku andma. Selleks tuleb täita lühike ankeet, mille leiab aadressilt www.heategu.ee/mojufond
Jaga
