Pirkko Valge: Vabatahtlikudki väsivad tasuta tööst
Tuleval nädalal toimub Pärnumaa kodanikuühiskonna foorum teemal “Kuidas hästi aidata?”. Aasta lõpu lähenedes näeme, kuidas abivajajate mured paistavad üleöö mitmekordistuvat ja kõik nad vajavad meie toetust.
Esmapilgul on loogiline mõelda, et mõjusamad on need organisatsioonid, mis suunavad raha otse abivajajani. Olgu see koduta loomade eest hoolitsev varjupaik või fond, mis toetab haigete laste ravi. Nii varjupaiga kui ka fondi töötajad võiksid tegutseda vabatahtlikkuse alusel ja on suur tõenäosus, et just nii see ongi. Aga mis juhtub sel päeval, kui ükski vabatahtlik ei tule?
Fondi tegevuses ei pruugi ühe päeva jooksul midagi hirmsat juhtuda, varjupaigas aga küll. Selleks ongi ühingud, kus töötavad inimesed, kes on iga päev kohal, ja hoolitsevad, et kõik sujuks tõrgeteta. Nende ülesanne on vabatahtlikke vastu võtta, suunata ja õpetada neid ning tagada, et abivajajad oleksid hoitud. Fond, mis ühe päeva sai juhita hakkama, ei suuda pikema aja jooksul peataolekut üle elada, vaid vajabki head juhtimist.
Kui minna loomade varjupaiga näitega samm edasi, mis juhtuks, kui see organisatsioon võtaks tööle veel ühe inimese, kes hakkaks tegelema loomade õiguste eestkostega. See samm suurendaks organisatsiooni tegevuskulusid märgatavalt. Mis siis, kui selle töö tulemusel kasvab varjupaikade rahastus ja loomade elu muutub paremaks või veelgi parem: käivitatakse üleriigiline teavituskampaania, mille abil leiab suur osa varjupaiga asukaid endale päris kodu?
Kui meie eesmärk on tagada loomadele hea elu, tundub just tegevuskuludesse panustamine kõige mõistlikum. Täpselt sama kehtib pea kõikide algatuste puhul. Tugevad meeskonnad suudavad korda saata suuri asju ja meie soov, et toetused jõuaksid abivajajateni võimalikult vahetult, võib hoopiski vähendada võimalikku mõju, mida oma annetusega luua suudaksime.
Põhjus, miks tõsiselt kaaluda inimeste ja tegevuskulude katmist, seisneb kolmanda sektori palgastatistikas. 2014. aastal oli mittetulundusühingute palgatöötajate keskmine brutopalk 446 eurot. Keskmine töötasu Pärnumaal oli samal aastal 825 eurot kuus.
Väsimine ja halvemal juhul läbipõlemine on probleemid, millest tänapäeval palju ei räägita, aga mis toovad kaasa tegijate kiire vahetumise ja kokkuvõttes aeglasemad muutused. Meie võimalus on luua olukord, kus oluliste probleemide lahendamisele on väga headel inimestel võimalik pühenduda täiskoormusega ja õiglase tasu eest. Meil annetajatena on võimalus ja vastutus vaadata ühingutele otsa avarama pilguga ja hinnata organisatsiooni tegevust nende eesmärkide kaudu. Oluline on, et julgeksime ise mõelda sammu võrra kaugemale, keskenduda tulemusele, mida sooviksime näha, ja julgemalt toetada organisatsioonide tegevuskulusid.
Artikkel avaldati Pärnu Postimehes
Jaga
