Pagulaste kohanemist toetav Dan Prits: unistus Köömnega üle Eesti laieneda muutus tänu Heateo Mõjufondile käegakatsutavaks

Viimased seitse aastat on Eesti rändesaldo olnud positiivne ehk siia on jõudnud igal aastal rohkem inimesi kui siit lahkunud. On ilmne, et selle aasta rändestatistikas kajastub suur hüpe Ukraina sõja eest pagenud inimestest, kuid Eestisse tullakse jätkuvalt ka mujalt. Võtmeküsimus on, kuidas aidata sisserändajail siin omale võimalikult kiiresti keel suhu ja jalad alla saada, et mitte muutuda koormaks sotsiaalsüsteemile. Praegu Tartus tegutsev sotsiaalne ettevõte Köömen just selle eesmärgi nimel tegutsebki. Heateo Mõjufond otsustas toetada Köömne tegevuse laienemist Tallinnasse ja sellega seoses palusime ettevõtte asutajalt Dan Pritsilt intervjuu, et teda ja tema missiooni Heateo kogukonnale lähemalt tutvustada.


Oled

 juba mitmeid aastaid aidanud uussisserändajatel Eestis kohaneda. Kuidas see valdkond sinu südame võitis ning kuidas sai sellest Sinu töö?

Olen ise elanud-töötanud paljudes erinevates riikidest – minu esimene töökoht oli Palestiinas, kus elasin umbes kolm aastat. Kui naasin Eestisse, oli parasjagu Süüria pagulaskriisi kõrghetk ning pagulasi jõudis ka siia. Aimates natuke kultuuritausta ja puterdades natuke araabia keelt, tundus mulle, et ehk saan olla abiks pagulaste toetamisel Eestis. Oma isikliku kogemuse tõttu teadsin, et üldiselt on inimesed sarnased, olgu nad pärit Eestist, Palestiinast või Süüriast. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas sisserändajate toetamine mind köitma. Aeg-ajalt tugiisikuna tegutsemisest jõudsin lõpuks erinevate lõimumisprojektide juhtimiseni.


Köömne kokad toiduautoga suvisel tänavafestivalil. Paremalt esimene ettevõtte asutaja Dan Prits.

Tegutsedes Tartu Rahvusvahelise Majas, jõudsid üsna pea Köömne loomise mõtteni. Kuidas sa iseloomustad Köömne senist teekonda – millised on olnud kõige olulisemad verstapostid?

Köömne saamislugu on pikk ja järk-järguline. Esimesed kolm aastat tegutsesime ainult suvel, käies erinevatel kogukonnafestivalidel toitu ja kultuuritegevusi pakkumas. Mäletan, et esimestel aastatel mõtlesime paaniliselt igal festivalil osaledes meie pop-up-kohvikule uue põneva nime välja. Selle aja jooksul sai selgeks, et inimestele meie toit meeldis ning ka toiduvalmistajatele meeldis seda pakkuda – lühidalt, teenus oli valideeritud. Eesti suved aga kuigi pikad ei ole ning mõtlesime, et miks peaksime ainult suvel tegutsema ning umbes poolteist aastat tagasi hakkas välja kujunema bränd Köömen ning asusime püsivalt, aastaringselt tegutsema. Viimane aasta-kaks on olnud päris pöörane – koroonakriisi-aegne teenustearendus ning Tartus lisaks cateringi ja toidukoolituste pakkumisele ka püsiva kohviku avamine. Järgmine samm on Tallinnas püsiva koha leidmine, et ka pealinnas kohvik avada.

Tallinnas tegutseb ettevõte Siin ja Sääl, mis pakub sarnaselt Köömnele võimalust saada osa autentsest rahvusköögist. Mis on nende kahe ettevõtmise peamine erinevus?

Autentne rahvusköök on väärtus ning näeme järjest enam, et nii huvi selle vastu kui ka erinevate pakkujate arv aina kasvab. Lisaks maitsvale ja autentsele toidule on Köömne fookuses kokkadele suunatud arenguprogramm ning jõustav koostöö meie kokkadega – toetame eesti keele omandamist, pakume toetatud töökogemust ning tuge kohaliku töökultuuriga kohanemisel. Meile on tähtis, et meil on läbimõeldud programm, mis tagab, et iga tellimus toetaks meie kokkade lõimumist Eesti ühiskonda. Kõike aga teha ei jõua, seega ei saa meie käest tellida erinevate kultuuride tantsu- või kunstitöötube, fookus on üksnes toidul. Olgu selleks toitlustamine konverentsil või sünnipäeval, tänavatoidu pakkumine oma Tartu kohvikus, foodtruckiga erinevatele festivalidele toiduelamuste viimine või toidukoolituste korraldamine.

Venemaa rünnak Ukraina vastu on sundinud miljoneid ukrainlasi oma kodust lahkuma ja turvalisemat peatuspaika otsima. Eestisse on nüüdseks jõudnud üle 60 000 inimese. Kas mõni ukrainlasest kokk on jõudnud juba ka Köömne kööki? Olete valmis neile oma arenguprogrammi laiendama?

Meie meeskonnas on kaks Ukraina kokka ning tõenäoliselt liitub meiega veelgi ukrainlasi. Meie arenguprogramm ja Köömen ise on alati kõigile avatud. Ole sa pärit Süüriast, Ukrainast või mujalt – kui soovid Eestis kanda kinnitada ja oled arengule orienteeritud, siis aitame nii hästi kui saame neil ambitsioonidel täituda. Muidugi peame jooksvalt oma arenguprogrammi natukene kohandama. Meie vabatahtlikud keelesõbrad aitavad kokkadel igapäevast eesti keelt praktiseerida ning praegu just otsimegi vene või ukraina keelt oskavaid vabatahtlikke. Küll aga on meie arenguprogramm tervikuna kantud kliendikesksest lähenemisest ja seetõttu ei pea me fundamentaalseid muudatusi tegema.


Kuidas jõudsid Mõjufondini ja millist tuge fondilt eeskätt saada soovid?

Olime teadlikud Mõjufondist ja meile väga meeldib Mõjufondi kontseptsioon, paindlikkus ning tõendus- ja vajaduspõhine lähenemine. Ausalt öeldes, varasemalt tundus see kõik liiga ilus, et olla tõsi. Seda hetkeni, kui Mõjufond meiega ise ühendust võttis. Meie senine koostöö on näidanud, et Mõjufondi väline kuvand vastabki tegelikule sisule.

Fondi toetusel soovime peaasjalikult suurendada oma ühiskondlikku mõju. Köömne arenguprogramm on äärmiselt praktiline ning seotud tellimuste mahuga – mida rohkem toitlustust tellitakse, seda rohkem kokkasid saame oma arenguprogrammi võtta. Mõjufondi toetusel süstematiseerime oma tegevust ja erinevaid teenuseid Tartus ning mis kõige suurem samm – laieneme Tallinnasse!

Millisena sa näed Köömne tegevust mõne aasta pärast?

Köömne eesmärk on, et Eestisse saabunud pagulased leiaks meiega abiga töö ning looks endale ja ühiskonnale väärtust juba esimestel Eestis viibitud kuudel ega istuks asjatult sotsiaalosakonna nimekirjas. Olenemata varasemast töökogemusest või keeleoskusest on vaja hoolitseda, et võõrasse keskkonda sattunud inimene ei jääks hammasrataste vahele ja saaks kohe eluga edasi minna. See on meie sotsiaalse mõju ambitsioon ning koht, kus näeme end 3-5 aasta pärast.

Samal ajal soovime, et Köömen oleks kindel valik inimesele, kes tahab päris autentset, ehtsat toiduelamust – olgu selleks Pärsia, Ukraina, Süüria või veel mitmete rahvusköökide toit. Olenemata sellest, kus Eesti otsas ta elab ning kas ta soovib haarata kaasa oma lõunasöögi või vajab toitlustust suurüritusele.

Intervjuu ilmus Heateo uudiskirjas. Kui soovid uudiskirja listiga liituda, pane end kirja SIIN.

Jaga