Mis on ühiskondliku mõju võlakirjad?
Agne Tamm kirjutab Hea Kodaniku kevadnumbris, kuidas välismaal ettevõtjate raha ja vabakonna pädevusega riigi sotsiaalseid probleeme lahendatakse. Heateo SA on social impact bond’ide ehk ühiskondliku mõju võlakirjade Eesti käivitusrühma eestvedaja.
Iga probleemi lahendamine riigis vajab raha, mida muidugi alati napib. Odavam oleks probleeme ennetada, ent paremate ja tõhusamate ennetustegevuste arendamine on keeruline ning nõuab avalikult sektorilt suurt võimekust kompetentsi ja aja osas. Neid aga sageli napib.
Eesti avalik sektor on piisavalt vaene selleks, et järjepidevalt otsida senisest . Selleks pole meie riigi eelarves ei raha ega ministeeriumites kompetentse või tööaega. Ühest küljest on meie avalik sektor teinud tublilt koostööd vabaühendustega, tellides neilt teenuseid väga erinevates valdkondades, teisest küljest aga need, kes korra on jala ukse vahele saanud, ei kipuvad sinna jääma pikemaks ajaks, hoolimata sellest, et „turule“ on vahepeal tulnud palju tõhusamaid ja mõjukamaid ning võib-olla ka odavamaid mudeleid. Kuidas teha nii, et just need kõige paremad mudelid riigini jõuaks?
Ühiskondliku mõju võlakirjad (või ka osakud, ingl k Social Impact Bonds) on maailmas suhteliselt uus, ent juba oma esimesi edulugusid jagav investeerimismudel, mille eesmärgiks on tõsta erinevate avaliku sektori poolt pakutavate ennetus- ja teenustegevuste tulemuslikkust peamiselt sotsiaalvaldkonnas. Teiste sõnadega: võlakirjade süsteem aitab katsetada ja edu korral välja vahetada riigi poolt pakutavaid teenuseid, parandades seeläbi nii teenuste kvaliteeti ja mõju kui ka hoides edaspidi märkimisväärselt kokku riigi raha. Õigemini on tegemist kolme sektori vahelise tööriistaga, mille abil saab riik katsetata erinevaid uusi potentsiaalikaid ennetus- ja teenusmudeleid, kaasates esialgse ressursina erasektori (või kohaliku avaliku sektori fondide poolt eraldatud) kapitali ning vabasektori mõjukamate organisatsioonide tegevusmudeleid. Siinkohal on märksõnadeks just „esialgne ressurss“ ning „mõjukamad organisatsioonid“.
Ühiskondlike mõju võlakirjade skeem on üpris lihtne: riigil on vajadus tõhusamate ennetusprogrammide järele, et tulevikus hoida kokku raha, mis läheks toimunud kahjude kompenseerimisele; vabasektoris liigub reeglina kompetents ja kogemused, kuidas erinevaid sotsiaalseid kahjusid võimalikult tõhusalt ennetada ning erasektoril on erinevalt kahest esimesest vaba raha, mida saaks juba mainitud kahjude ennetamisse investeerida, teenides paigutatud summalt tagasi mõne protsendigi. Võlakirjade süsteem toobki kõik huvipooled kokku: riik saab katsetada riskivabalt uusi mudeleid (läbikukkumise korral ei kaasne rahalist kahju), vabasektori parimad saavad rakendada oma potentsiaali ja luua ühiskondlikku mõju ning erasektori investorid saavad kasvatada topeltkasumit – nii rahalist kui ühiskondlikku.
Võlakirjad on riigi poolt läbi spetsiaalse vahendusorganisatsiooni tehtav leping erasektori investori ja vabasektori teenusepakkuja(te)ga. Investeeritava algkapitali abil rahastatakse pilootprojekti läbi viivat teenusepakkujat või -pakkujaid, kes viivad kokkulepitud perioodi jooksul ellu lubatud tegevused. Tegevusperioodi keskel ja lõpus viiakse läbi mõju hindamine sõltumatu hindaja poolt ning prognoositud tulemuste puhul, st kui tegevus on olnud edukas ning prognoositud eesmärgid saavutanud, hüvitab tellija e riik investorile kulud koos kokkulepitud intressidega. Tulemuseks on vähenenud ühiskondlik probleem, edaspidised madalamad kulud riigile, kasumlik investeering rahastajale ning õiglane sissetulek pilootprogrammi läbi viinud organisatsioonidele. Kui pilootprogramm ebaõnnestub, siis investorid oma raha tagasi ei saa ning osalenud ühenduste mudel riiklikuks programmiks ei tunnistata. Seega on süsteem kõige riskantsem investoritele, ent milline rahaline investeering oleks üldse riskivaba?
Ühiskondliku mõju võlakirjade süsteemi on tänaseks rakendatud Suur-Britannias, USA-s, Austraalias ja Uus-Meremaal. Nimetatud riikides on rahastajateks ehk investoriteks tulnud nii riiklikud kui erafondid, nii suurettevõtted kui ka pangad. Kui Eesti kontekstis pisut fantaseerida, siis oleks ju põnev, kui näiteks KÜSK investeeriks väikese protsendi toetusrahadest võlakirjadesse, teenides investeeringutelt tulu ja kasvataks niiviisi vaikselt oma eelarvet teiste teotustegevuste jaoks? Kõlab kui sotsiaalne innovatsioon, kas pole?
Näide: Inglismaal Peterborough vanglas käivitati SIB võlakirjade pilootprojekt, et vähendada suurt ühiskondlikku probleemi: lühiajaliselt kinnipeetavate tagasilangevust kuritegevusse peale vabanemist. Selleks koguti 17 erinevalt investorilt 5 miljonit naela, et rahastada kuue aasta jooksul mitmest organisatsioonist koosnevat konsortsiumi, kes töötasid 3000 vabanenud vangiga ennetamaks nende tagasilangevust kuritegevusse. Tulemusi määrati hindama sõltumatu hindaja. Eesmärk oli: kui SIB-i rakendamise tulemusena langeb kuritegevusse tagasilangevus 7.5%, maksab riik investeeringu tagasi 13% intressiga aastas kaheksa aasta jooksul. Tulemus: prognoos ületati pea kahekordselt, riigi edaspidised kulud sihtrühmale on tunduvalt väiksemad, kuna tagasilangevus kuritegevusse vähenes märgatavalt, ning loomulikult teenisid seeläbi rahastajad tagasi oma esialgse investeeringu.
Jaga
