Heategu ja EMSL kaardistavad annetuskogujate suurimaid väljakutseid
Eelmise aasta lõpus
kutsusime esimest korda ühe laua taha koos vabaühenduste liiduga kokku Eesti aktiivsed
annetustekogujad arutamaks, millised on praegused takistused Eestis ning kuidas
neid likvideerida. Aruteludest kasvas välja mitmeid mõtteid, millega 2016.
aastal edasi tegeleme.
Üheks suureks probleemiks on inimeste
teadlikkus ühiskondlikest probleemidest, mis raskendab annetuste kogumist
sihtrühma aitamiseks.
Paljude sihtrühmade probleemid ei ole “emotsionaalselt
atraktiivsed”, mille tõttu ei pöörata neile avalikus debatis tähelepanu.
Sellest tulenevalt on nende probleemide lahendamiseks annetuste kogumine
keeruline, sest inimesed ei taju tegelikku vajadust.
Teistel juhtudel ollakse küll nõus heast tahtest
annetama, aga ei mõelda sellele, mida sihtrühm tegelikult vajab. Näiteks
lastekodudele üritatakse iga aasta annetada lademetes riideid, mida tegelikulte
ei vajata ning sõjapõgenikele saadetakse küpsiseid ja piima. Kuigi žestina on
see tore, ei tegele see sihtrühma peamise probleemi lahendamisega, vaid pakub
ainult tegijale tunde, et on midagi head tehtud.
Eelmiste väljakutsetega seonduvalt on raske panna
inimesi mõistma, miks annetusi organisatsiooni ülalpidamiseks kasutatakse. Ikka
ja jälle leiab meediast kommentaare, et raha peaks minema otse abivajajale. See
arusaam on väär, sest näiteks vanemateta lastel on rahast palju vähem kasu kui
sellest, et teenusest, mida annetajate raha eest saab lapsele pakkuda.
Mõjupõhise mudeliga organisatsiooni aastaläbi töös hoidmine loob sihtrühma jaoks
palju suuremat ning pikaajalisemat positiivset muutust.
Ometigi ei ole
vähene teadlikkus ainus väljakutse. Esinevad ka laiemast annetuspraktikast
tulenevad murekohad, mis potensiaalselt annetustegevust pärsivad. Nimelt on
hetkel Eestis 5-kohaline arv erinevaid vabaühendusi, kellest paljud tegelevad
sama või pealtnäha sarnase sihtrühma probleemidega. Sellest tulenevalt on
annetajatel raske mõista, mida organisatsioonid täpselt teevad ning kellele
raha anda. Ühe lahendusena on Heateo SA ja Swedbank lanseerinud “Ma armastan
aidata” annetuskeskkonna, mis koondab endas Eesti mõjukaimaid annetuste
kogujaid, kuid mõttekoht vabaühenduste koostööks on endiselt aktuaalne.
Järjest rohkem
on sotsiaalmeediakampaaniaid ning emotsioonaalseid telesaateid, mis inimeste tähelepanu
köidavad. Kuigi kampaania eesmärk võib olla iseenesest hea, on see viinud nö kliktivism’i (http://www.clicktivist.org/what-is-clicktivism/)
kasvule, mis tähendab, et inimesed ei süvene tegelikult probleemi ega ka
lahenduse olemusse. Sellest tulenevalt tuntakse, et heategu on info jagamisega
tehtud või kui tehakse annetus ei süveneta probleemi piisavalt, et olla kindel,
et see on sihtrühma probleemile kõige efektiivsem lahendus. Viimane probleem
käib kokku ka telesaadetaga, mis näitavad nutulugusid indiviididest ning
koguvad raha nende aitamiseks, aga seda ei suunata mitte pikaajalise muutuse
loomisesse (hoolduskoormuse vähendamine, oskuste arendamine jne), vaid lihtsalt
remonditakse inimese köök ära.
Eelnevaga
seonduvalt on probleemiks ka üksikisikute korraldatud kampaaniaid, kus
palutakse abi oma mure lahendamiseks. Kuigi olemuselt ei ole see tingimata halb
viib see tihti olukorrani, kus koguneb rohkem raha kui probleemi lahendamine
tegelikult vajas. Kuna annetatakse indiviidile, mitte avalike majandusaasta
aruannetega organisatsioonidele on pea võimatu “lisaraha” tagasi saada või
teistele sarnase murega inimestele suunata. Tulemus on see, et tihti pannakse
kõik munad ühte korvi ilma mõtlemata, millal korvi omaniku kõht täis saab.
Tulenevalt
nendest mõtetest püüamegi koostöös EMSLiga abistada vabaühendusi nende
probleemide seljatamisel ning selgitada ka laiemale üldsusele, kuidas
orienteeruda lihtsamini kirjus annetusmaailmas.
Loe rohkem
võrgustikust siit: http://www.ngo.ee/node/10589
Jaga
